Kust võtab naine õiguse abikaasa näidendeid tsenseerides kustutada mehe loomepalang? Kui Helen ja Edward esimest korda kohtudes kokku põrkavad, kirub mees: „Naised ei tohiks joosta. Nad ei saa pidama.” Spontaanväidet edasi arendades: naine ei tohiks pühenduda mehe loovusele, sest ta ei saa enam pidama?! Mees omakorda ei tohiks õhutada naises illusiooni  „sa oled mulle vajalik”. Õigupoolest loob naine „olen mehele vajalik” illusiooni endale ise. Paraku paisub vajadus olla vajalik armastava naise igaveses ebakindluses mõõtmeteni, millest mehel pole õrna aimugi. Abielu vürtsitav mütoloogiline rollimäng „Helen – jumalanna Athena, Edward – Perseus” läheb riskantseks, ohtlikuks, lõpuks lõikavalt võikaks. 

Näidendit läbib kättemaksu ja andestamise terav vastasseis. Edward deklareerib: „Näitekirjaniku kohus on olla ekstreemne. Vapustada oma publikut ja kui vaja – šokeerida.” Kõneka sõna „kohus” kahetähenduslikkus eesti keeles.  Helen, kandes jumaliku kohtumõistja kutsumust, ohjeldab sureliku Edwardi näidendeid andestamise vaimus, kõrvaldab neist puhastava kättemaksu vägivallarituaale. Iroonia on selles, et Heleni parandused teevad näidendid publikumenukaks. Kui Edward oma loomingus ekstreemsusele truuks jääb, tabab näitemängu läbikukkumine. Tähistab see fiasko Heleni triumfi? Kas pole mehes pulbitseva loova hulluse kohitsemine naise kättemaks: laps lapse vastu.     

Põneva aspektina lisandub Edwardi „sohipoja” Philipi tahe kirjutada elulooraamat oma  isast, kes pole ainsast pojast väljagi teinud. Veel üks pühendumise ja eneseteostuse akt, millest kumab läbi isiklik kibestumus. Kumma peategelase elu- ja kunstikreedole kuulub lavastuse poolehoid? Lavastaja pole kohustatud saatuste mängulaual poolt valima. Peeter Raudsepa intelligentne lavastus hoidub hinnangutest. Leebet distantseerumist võib pidada sümpaatseks. Või neetult häirivaks. Oleneb vaataja temperamendist. 

Näitemäng täidab suure lava efektse teatraalsusega, koreograafilised etüüdid loovad vaimukaid teater teatris hetki, lakooniline videokasutus toimib löövalt. Silver Vahtre kujunduses domineerib taas võimukas kalk karkass, kõrgusmõõde kaasatakse mängu. Eeslavale mahub kammerlikum hingemaastik. Ainus, mis kujunduses ei tundu teksti vääriline, on Edwardi „impressiivne vene kirjutuslaud”: too näitekirjaniku altar mõjub butafoorsena,  otsekui oleks laua ülesanne pisendada Damsoni isiksuse mastaapi.       

Mõõdukas mahendav distantseeritus iseloomustab rollilahendusi, kaasa arvatud Martin Veinmanni „ekstreemne Edward”, vähemalt esietenduse muljes. Veinmanni valik Edward Damsoni rolli on väljakutsena vägev. Oligi ülim aeg, sest kui jälgida „katkematult liikuvat pildirida”, muundub Veinmann publiku teadvuses „Kodu keset linna” Hanneseks mu meelest juba ohustaval määral. Mis see seriaal muud on kui „käkras elude peegeldus”, mida  Edward ei salli. Ka koomikakallakuga kõrvalrollid näitleja koduteatris ei virguta mälus seda sisimat plahvatusjõudu ja isikupärast tragöödiasuutlikkust, mis olnud kord Veinmanni pärisosa Mikk Mikiveri lavastustes. Edwardi roll sisaldab intensiivsust, mis Veinmannile kui loodud. Ehkki pastelne lavastus mahendab Edwardi olemust, retušeerib Heleni mälupilte. Hetkiti haaras mind saalis sama pettumus, mida laval väljendasid maskidega artistid, kui nende  sööst verisesse tragöödiasse kõige põnevamal viivul katkestati. Oleks tahtnud näha ülbeid ja drastilisi loova hulluse vulkaanipurskeid! Üks klaarimaid osutusi Edwardi loomusele on, kuis ta potsatab toolile, märkamata tagumiku all Heleni isa (Raivo Adlas) malelauda: sama sundimatu rohmakusega paiskab mees sassi Heleni akadeemilise lastetoa, kuni naise sinise tindiga kirjutatud eludissertatsioon värvub veripunaseks. Ent Edwardi verigi ei ole laval  nõnda karmiinpunane ja laavatuline, et muudaks teatud stseeni vapustavaks ja šokeerivaks Damsoni ideaalteatri vaimus. Vereriitus allub Heleni mõõdutundele, mänguveri lahjeneb vesiseks ja publik langetab pilgu.   

Külliki Saldre mängib Helenit tõsise hoolimisega, maitseka õrna kargusega, vabana sentimendist. Loetav on naise võime armastada, kiivamalt jääb varjatuks hinge tumedam poolus.  Tanel Jonase Philipi rollijoonis on beežitooniline nagu tema ülikond, loomuldasa ongi ta pigem Heleni kui Edwardi veresugulane. Tsiviliseerituse maski kuigivõrd ei langetata. Tundub, et lavastuse halastav poolehoid kuulub ikkagi Helenile. Viirastuslik varjuteater, mis naise üksilduses kummitab, meenutas äraspidisel moel Jaan Toominga lavastuse „Ma olen siin varem olnud” mõjuvat finaali. Kuni varjude visklemist jälgides kaotasin Heleni  silmist. Tahaksin jätkata „Gorgo kingituse” peaosaliste kolmainsuse uurimist, sihiga saavutada vaimne silmside, ehkki ohutum oleks vaadata Peegeldavasse Kilpi. Näidendi üks pööraseid paradokse peitub lootuses, et kui ilmuks halastamatu, julmuseni subjektiivne elulooraamat Edwardist, mille süžee on „võõrasema” Helen valmis Philipile loovutama, tähistaks just see teos Edwardi moraalset üleolekut. Pühitseks kättemaksu. 

Samas, kas pole iga elulooraamat otsetee päriselt elanud inimese äraunustamiseni, mälestuste tiražeeritud moonutamine?        Provotseerivat Õigluse Tramptantsu tantsib näidendi finaalis siiski Edward. Ehk tähistab see rituaal geeniusesädeme ja igavese kujutlusvõime kirglikku jaatamist. Kui elu varjukõnd läbitud, segunevad Damsoni sõgestiilse Klytaimnestra-tantsu karjed igavikus Mozarti naeruga.