Idee korrata kontserti seoses Pärdi juubeliga sai tulla ainult Tallinna Filharmoonia kunstiliselt juhilt Eri Klasilt. Kontserdi tähendust  märgib tõik, et Kremer ja Grindenko olid kohe nõus ja Kremer tõi kaasa ka oma Kremerata Baltica. Probleem, millisesse saali kontsert paigutada, oli taas terav, pärast mõningaid kõhklusi jäid korraldajad peatuma Tallinna Jaani kirikule ja see otsus oli õige. Tung kontserdile oli veelgi tõsisem kui esiettekandel ja kontserdile soovijad olid moodustanud väljakut täitva „saba”. Jaani kirik on õnneks üks neid hooneid, kus väga  hea akustika ei sõltu publiku hulgast, ning selle kava õnnestumises on akustikal määrav tähtsus.     

Aeg tõi korrektiive ka kontserdi kavva, seekord kõlasid Alfred Schnittke „Concerto grosso”, Gia Kantšeli „Ex contrario” ja pärast vaheaega Arvo Pärdi „Tabula rasa”. Miks nii, sellele annab formaalse vastuse heliloojate sünniaasta, aga neid on sidunud nii ühine saatus kui ka sõprus. Schnittke „Concerto grosso” on Eestis kõlanud ennegi, kuid seekordne esitus oli  erakordne. See oli nüüd olukord, kus plaadistamisel oleks kohe kõlanud režissööri hääl „Aitäh!” – kõik oli paigas, nii perfektsus esituse kõigis aspektides kui ka loomingulisus ja esitusvabadus. Suunan siiski erilise tähelepanu Kremerata Balticale, kes nüüd 14aastasena ja kristalliseerunud koosseisuga on vaieldamatult tipp oma žanris. Kantšeli „Ex contrario” (2006) on tihedalt Eestiga seotud, kuna on pühendatud Andres  Mustonenile ja Pavel Vernikovile ning siin korduvalt ette kantud. Teos esitati dirigendita kui orkestri ühislooming, kus eriti jäädvustusid viiulisolistide dialoogid valuskurbade meloodiarepliikidega.   

Peateosele oli reserveeritud kontserdi teine pool ja mitte ilmaasjata: mujale poleks „Tabula rasat” võimalik paigutada, kuigi teose karakter justkui välistaks aplausi ja edu selle igapäevases mõttes ei ole selle puhul  isegi kohane. Juba Schnittke teose esitusel torkas silma Eri Klasi ebatavaline ökonoomsus juhatamisel, kuigi selles stiilikirevas, õigemini põimunud stiilidega teoses on, millega dirigendil tegeleda. Pärdi „Tabula rasa” ettekandel oli dirigent nagu haihtunud, tema žestid olid nii väikse amplituudiga, et jäid märkamatuks. Öeldakse, et dirigeerimise kunst seisneb oskuses juhatada ainult siis, kui su abi on vaja. Klas on selle oskuse omandanud  küll maksimaalselt. Ei pea lisama, et ettekandeaparaat kogu koosseisus teostas „valge lehe” fenomenaalselt. Publik reageeris kohe standing ovation’i ja tormiks paisuva aplausiga, mille olid ära teeninud nii autorid kui esitajad. Selle sündmuse olulisus ületab võimsalt Eesti piire! Elu keeb, ma mõtlen muusikaelu Eestis.