Looduskeskkonda ja inimkeha hõlmavate  teadmiste kõrval tundub aga esmapilgul paradoksaalne, et ühiskondade mõistmise osas on jätkuvalt nii palju segadust, vaidlust ja teadmatust, ehkki neid on uuritud vähemalt sama kaua kui loodust ja inimest bioloogilise olendina. Me teame küll üldjoontes, milline on ühiskondade seis maailmas praegu ning milline see on olnud lähiminevikus. Asetleidnu on viinud olukorrani, kus me praegu oleme – vähemalt selles võime kindlad olla. Kui hakata  aga mõtlema, mis on juhtunud ning miks on juhtunud, mis mida on täpselt mõjutanud, määranud, võimaldanud, siis läheb olukord palju keerulisemaks. Mida kaugemale minevikku vaadata, seda auklikum ja moondunum on pilt, seda enam on igaveseks unustatut ja kaduma läinut, seda rohkem sündmusi, mida keegi läbi elanud ei ole, mille kohta meil on vaid tõlgenduste korduvad tõlgendused. Iga kord, kui mõnda ajaloolugu ümber jutustatakse,  jäetakse midagi välja ning midagi lisatakse juurde. Seega, kui üritame hakata minevikku vaadates mõtlema, kuidas ja miks on muutumisprotsessid viinud ühiskonna tänase olukorrani, jääb pilt paratamatult segaseks. Ringleb palju lugusid ning keeruline on mõista neid kogu nende ulatuses või kontrollida nende tõepärasust.   

Miks täpselt on maailmas jõudude vahekord selline, nagu ta praegu on? Miks osad ühiskonnad on jõukad ja elavad suhtelises külluses ja miks osades kannatavad inimesed massiliselt haiguste, nälja ja vägivalla all? Miks  osades riikides on ühed väärtushinnangud, majandussüsteemid ja riigistruktuurid ning miks teistes teised? Milline on kõige selle mõju inimeste heaolule, inimkonna tulevikuväljavaadetele? Ühest vastust nendele küsimustele ei ole ja paljude puhul oleks kõige ausam tunnistada, et me lihtsalt ei tea. Loomulikult on paljudel, kes nende teemadega on tegelnud ja nende peale mõelnud, oma lemmikvastused, millest mõnede puhul võiks isegi öelda, et  need on põhjendatumad või „tõesemad“ kui teised. Kuid mingit ühtsust, vaidlustamatust või üleüldist konsensust pole olemas. Miks on see nii? 

Esiteks, nii nagu inimkeha toimimise määravad reeglid, on ka iga ühiskonna aluseks teatud toimimispõhimõtted. Need reeglid erinevad oma iseloomult aga üksteisest fundamentaalselt. Näiteks on inimese keha aluseks geneetiline kood, mis koosneb neljast tähest,  ja on oma keskmes üles ehitatud osakestest (aminohapetest), mida on vaid paarkümmend. Kui tunneme seda keelt ja neid osakesi ning seda, kuidas need omavahel kombineeruvad ja moodustavad rakke, organeid ja organismi, siis teame me inimese keha ja selle toimimise kohta juba väga palju. Kõik see käib iga inimese kohta, olgu meil kui erinev välimus tahes: bioloogilise ülesehituse poolest ning eriti veel teiste eluvormidega kõrvutades, oleme inimestena kõik äravahetamiseni sarnased. Nii ongi meil suhteliselt lihtne mõista või hakata mõistma seda, kuidas me bioloogiliste organismidena toimime – reeglid, mille järgi inimene bioloogiliselt töötab, on muutumatud ja kõigi puhul samad, samas kui ühiskondade puhul on olukord radikaalselt teistsugune. Ühiskonnareeglid on olemuslikult varieeruvad, olgugi et me ei sünni siia maailma tühja lehena. Meie kõigiga tulevad kaasa teatud  kognitiivsed ja psühholoogilised mehhanismid ja võimed, emotsionaalsed reaktsioonid ja moraalipotentsiaalid. Me kõik tajume teisi inimesi mõtlevate ja teadlike olenditena, me kõik oleme võimelised tundma, mida nemad tunnevad, ning üheskoos looma ja edasi andma tähendusi, mis muudavad meie elu. Need võimed, kalduvused ja potentsiaalid on meile bioloogiliselt sisse ehitatud. Aga see on ka kõik. Spetsiifilisemad tähendused ehk  reeglid maailma kohta, mis määravad ära ühiskondade vormid ja näod, on sattumuslikud. Me õpime need sellest ühiskonnast, kuhu sünnime ja kuhu igaüks meist lisab väikese omapoolse muutuse või tõlgenduse. Seetõttu on meie laste maailm alati teistsugune kui meid kujundanud maailm. Võimalikkustest koosnev bioloogiline vorm ja neid erineval määral realiseeriv muutlik sotsiaalkultuuriline keskkond oma tähenduste ja normidega sulanduvad  kokku ja avalduvad koosmõjus sellistes ühiskondliku elu vormides, nagu me neid ajaloost ja olevikust teame. Just see määratud ja määramatu, muutumatu ja muutuva sulandumine teeb inimseisundi ühest küljest niivõrd keeruliselt mõistetavaks ja hoomamatuks.   

Me võime küll väita, et osad tähendused on tõesemad kui teised, kuid see ei kindlusta, et nendevaheline piir oleks selge või et vale ja tõde ei võiks koos eksisteerida ja ühiskonna toimimist samavõrd määrata. Läbi ajaloo on olnud lugematul arvul katseid tähendusi kinnistada, alates kõikvõimalikest religioonidest  kuni arusaamadeni mõne sotsiaalse korralduseni viiva või seda nõudva inimese või ühiskonna loomuse kohta. Kõik sellised katsed on murenenud või millegi ees taandunud. Ainus, mida sellise mitmekesisuse ja muutlikkuse taustal saab väita, on see, et tähendused ehk reeglid, mis määravad ära ühiskonna näo ja toimimise, on fundamentaalselt kinnistamatud. Ning seega eksisteerib erinevate ühiskonnavormidena väga palju reeglite komplekte,  mida peaks tundma õppima selleks, et üks või teine ühiskond muutuks mõistetavaks ehk läbipaistvaks. Mõistmine jookseb meie eest aga pidevalt ära, kuna ühiskonnad on alati kestvas ja ennustamatus muutumises, teisenedes vahel kiiremini ja vahel peaaegu märkamatult. 

Teiseks, on kaks viisi suhestumaks keskkonnaga, kus elatakse, millevaheline lõhe mõjutab konsensust ühiskondliku maailma mõistmise osas. Ühelt poolt vahetu elumaailm, see, mida inimene oma silmadega näeb ja oma kõrvadega  kuuleb. Teiselt poolt aga ettekujutatud elumaailm: see osa ühiskonnast ja maailmast, mida inimene paratamatult vahetult kogeda ei saa ja mida ta võib ette kujutada kas fantaasia või kellegi teise kogemuste toel. See osa, millega iga indiviid vahetult kokku puutub, on alati mikroskoopiline osa tervikust. Näiteks on maailmas praegu ligi seitse miljardit inimest ning Eestis 1,3 miljonit. Isegi kui eeldame, et iga inimene tunneb hästi 500 teist inimest (mis on tõenäoliselt väga üle pakutud), siis tunneks iga eestlane üksnes 0,04 protsenti Eesti ühiskonna inimestest ning iga maailma elanik keskmiselt 0,000007 protsenti maailmas elavatest inimestest. Ülejäänud inimestega ei puutu me kunagi kokku, me ei saa neid kunagi tundma ning seeläbi teadma, milline on maailm nende jaoks. Me teame neid üksnes üldistavate lugude kaudu, mida meile nendest jutustatakse ning mida me ise omakorda edasi jutustame. Lõhe  terviku ja selle vahel, millest igal inimesel on võimalik vahetult osa saada (ning paratamatud erinevuses selles), garanteerivad ühiskonnatõlgenduste taandamatu paljususe.       

Kui kõik inimesed vaataksid ja uuriksid oma keha bioloogilist toimimist või ükskõik millist loodusnähtust, siis avaneks kõigile täpselt sama pilt. Selles vallas on kerge jõuda konsensuseni vaadeldava osas. Kui ükskõik milline inimene vaatab aga oma sotsiaalset keskkonda, siis avaneb kõigile erinev pilt, ehkki ühes keskkonnas üles kasvanud inimestel võib see olla suhteliselt  sarnane. Ei ole seda korduvust või samasust, millele üks või teine lugu võiks pidama jääda. Isegi kui mõni ääretult võimekas ja erakordne inimene jutustab mõne ühiskonna kohta põhjaliku loo, kus kirjeldab ja seletab ära, kuidas see ühiskond on üles ehitatud ja toimib, siis kõigi teiste inimeste jaoks maailmas jääks see ikkagi vaid üheks looks. Selle paikapidavust ei ole igal konkreetsel inimesel võimalik kuidagi vahetult või lõplikult kontrollida ning sellesse jääb tal  üle vaid uskuda või mitte uskuda. Uskuda, nagu me teame, võib aga põhimõtteliselt kõike. Kuna inimeste elumaailmade vahele jääb alati ületamatu kuristik, võime olla kindlad, et niikaua kui jutustatakse lugusid ühiskonnast, tehku seda siis sotsiaalteadlased, jutlustajad või poliitikud, jääb alles juttude paljusus ning nende lahknevus või konfliktsus.
Kuidas peaks sellises olukorras ühiskonnast mõtlema ja rääkima? Kõigepealt peab seda probleemi endale  teadvustama, seejuures langemata nihilismi. Arvestades üleüldist kalduvust neid probleeme eirata või ära unustada, oleks see juba küll ebatõenäoline, kuid väga tervitatav samm.