Ahjuküttega korteri elutoas riietab üsna tavalise vanema mehe väljanägemisega Grigori pesuväel nukku naisterõivastesse. Teises kaadris tantsib mees niidetud murul üksinda valssi, taustal eterniidiga vihma eest varjatud puuriidad ja metsatukk. Kolmandas või neljandas kaadris keerutab sama mees kohalikul välilaval elusuuruse nukknaisega valssi, seejärel näidatakse kahe naise, üks keskmisest kõvasti kehakam, koomilisena mõeldud (ekraanil tegelikult jämekoomikana à la Baskini anekdoodina mõjuvat) „väikeste luikede” tantsukava.
Filmi alguskaadritest lähtuvalt võiks järeldada, et kõnealuse dokumentaali näol on tegemist kas kunstnikufilmiga või mõne järjekordse kunstilisele provokatiivsusele kalduva lavastusliku etteaste jäädvustamisega. Midagi ehk toore kunsti sõpradele ja Võsa Petsi ande austajatele. Lavaliselt taidluselt seejärel kohe publiku hulka sihitud kaamera, mis toob suures plaanis esile Grigori sooloetteastet jälgivad, valdavalt vanaprouadest koosneva publiku kahemõtteliselt muigavad, kuid samal ajal kuidagi heitunud ilmed, veenab, et tegu on tõepoolest provokatsiooniga. Kuigi hirm, urelus ja ärritus, mida vaataja ebakonventsionaalselt teatraalselt käituvat meest laval ja ekraanil jälgides võib tunda, on tekkinud pigem inimloomuse iseäralikkuse kui kunstilise raskesti seeditavuse pinnalt. Mõtted, emotsioonid, reaktsioonid, mis Grigori tantsu jälgivate (ilmselt ka tema lugu tundvate) inimeste nägudelt vastu peegeldavad, näivad pulbitsevat välise allasurutuse varjus. Vana hea varjatud (suumitud) kaamera nõks, aga asjakohane ja mõjus.
Millised on õige leinamise reeglid? Kas preester või hulluarst aitab vaigistada inimese valutavat südant? Või peab igaüks leidma valust ülesaamiseks oma viisi. Tundugu see kõrvaltvaatajale (filmis Grigori lahkunud kaasa, Aime pojale) pealegi psühhiaatrilise probleemina. Tugevate tunnete väljanäitamine, ka tantsuks valatuna, on alati tervislikum kui nende varjamine.
Mis ajendas Vahur Laiapead seda filmi tegema? Kas soov kujutada armastust, mis on elust suurem, või näidata elu ja armastust, mis on oma totaalsuses võtnud kunstilise vormi? Kunstiks vormunud elust on loodud filme ja fotoseeriaid varemgi. Soomes näiteks Elis Sinistöst (Granö, Kaila, Pirtola), legendaarsest tantsivast, näitlevast lindmehest, kes elas ja suri Helsingi lähedal, vanast kolast ehitatud majas-installatsioonis-elutoas. Eesti autorite filmidest meenuvad varasemast perioodist Peep Puksi „Emil”, materiaalsusest üle olevast külafilosoofist ning mõned aastad tagasi ETV ekraanil jooksnud Marianna Kaadi lummav film „Maria teatri fantoomid” balletihaigetest.
Nii ebaharilik tegu, nagu oma surnud abikaasa asendamiseks nuku-tantsupartneri tegemine ja sellega avalikul laval (kogunisti Tallinnas Kanuti gildi saalis) esinemine on filmitegemise ajendina piisav põhjus. Võib oletada, et Kanuti saali tantsuetendus on filmitegijate initsieeritud. Asjaolude loomulikul kulgemisel mainitud etendus vaevalt et oleks sündinud. Huvitavate teemade ülesnoppimiseks peab kindlasti olema head vaistu ja silma. Hea idee vaatajani viimine on juba keerulisem kübaratrikk. Etteantud unikaalsust võikski sellisena hinnata ja mitte püüda kõiki mängulisi, loovaid impulsse kultuuriks aadeldada.