Jääb korraldajate saladuseks, kuidas nii napi avaliku toetusega suudeti tuua Sillamäele sadakond teatritegijat ja üheksa külalistruppi,  seejuures koguni Austraaliast ja Saksamaalt, rääkimata lähinaabreist – Lätist, Leedust ja Venemaalt. Vabatahtlikult teatrikunsti harrastavate inimeste ettevõtmisi iseloomustab alati sügav osalushuvi. Nii ka seekord olid etendustega võrdväärselt olulised elavad arutelud ja õpitoad, mille kõrge taseme tagasid professionaalid: Venemaa teatrikunstiakadeemia dotsent Oleg Volõntsev ning Peterburi televisiooni ja filmikunsti ülikooli režiiõppejõud Vladimir  Volkov, kes moodustasid koos minuga ka festivali žürii. 

Repertuaar oli kõike muud kui kommertslik: Shakespeare, Tšehhov, Gogol, Williams. Tase oli loomulikult ebaühtlane, kuid minu paljunäinud  žüriikolleegide hinnangul harrastajate kohta üsnagi kõrge, igatahes vähemasti nelja lavastust kümnest tasus kindlasti vaadata. Grand prix läks Liepāja teatri esitatud Ksenia Dragunskaja koguperetükile „Kõik poisid on lollid”. Tervikliku ja hoogsa lavaloo moraaliks oli täiskasvanuile südame peale koputamine, et nad oma lapsepõlve ei unustaks. Lavastaja Juri Zinovjev on kuuldavasti ka Baltimaade venekeelsete rahvateatrite üks pärjatumaid  eestvedajaid. Vägagi tõsiseltvõetava mulje jättis ka teine Lätist külla sõitnud kollektiiv, Riia AbaŽuur Yves Jamiaque’i meilgi tuntud näidendiga „Härra Amilcar maksab”. Teatri juhi Aba Gertsbachi lavastus oli tempokas ning kulges üsnagi meisterlikult mööda näidendi psühholoogilisi keerdkäike ja uperpalle. Külalised Adelaide’ist näitasid Natalia Millesi koostatud, lavastatud ja koos partneriga esitatud poeetilist kompositsiooni „Viimane elu”, kuhu oli põimitud nii Umar Hajjami kui ka Aleksandr Bloki ja Gustav Flaubert’i loomingut.     

Saksamaalt saabunud teater H.O. Dresden  mängis Gogoli „Naisevõttu”. Seda hea naljamängu tasemel ja ootamatu lõpplahendusega esitust jälgides läks mõte paratamatult sellele, miks saksakeelne lavastus oli Eestimaal toimunud venekeelsel festivalil teretulnud, aga eestikeelne mitte. Oli põhjuseks korraldajate kartus, et eestlased hakkavad siis tavapäraselt peremehetsema, või arvavad meie harrastusteatrite liikumise juhid, et Sillamäe asub endiselt tõkkepuu taga? Sillamäe teater ise osales meie harrastusteatrite riigifestivalil viimati 2005. aastal, tundis end seal pisut nagu võõrale peole sattununa ja rohkem pole läinudki.       

Eestimaa oli festivalil esindatud niisiis kolmevenekeelse kollektiiviga. Juba 23. hooaega (Aleksandr Puolakaineni juhtimisel) tegutsev Vene Noorsooteater oli oma üsna suurest repertuaarist näitamiseks valinud Tallinna Vene teatri kunagise esinäitleja ja teenelise kunstniku Vladimir Laptevi lavastuse „HamletGirls and …” (žanrimääratlusega „kabareestiilis mängud”). Mustast lateksist püksikestesse rüütatud puuse hööritades suutsid girl’id pooleteise tunni jooksul peaaegu kogu „Hamleti” teksti meile tõepoolest ette skandeerida.       

Arutelul võttis teatrijuht õigeks oletuse, et asja eesmärgiks võis olla katse püüda Lasnamäe koolilastele maailma draamaklassika selliselt suupärasemaks teha. Žürii leidis, et tulemus osutus soovitule suisa vastupidiseks. Rakvere kultuurimaja juures kümnendat aastat tegutsev (ja mõned aastad tagasi koguni üleriigilisel kooliteatrite festivalil peaauhinna võitnud) Jabloko mängis Tennessee  Williamsi draamat „Suvi ja suits” (lavastaja Olga Žulai). Festivalikava jaoks lühendatud variant jäi paraku liiga punktiirseks, kuid näitas vähemasti tegijate head kirjanduslikku maitset ja tõsimeelseid kavatsusi.       

Peoperemeeste esitatud „Ametnike surm” kujutas endast kompositsiooni Anton Tšehhovi novellidest ja oli kindlasti festivali üks rõõmustavamaid elamusi. Kaua koos mänginud paarikümneliikmelisel trupil tundub olevat nii lavakogemusi kui ka -kultuuri. Selgelt oli näha ka taotlusi kõnelda mitte ainult tsaariaegsetest, vaid ka nüüdisaja ametnikest. Vladimir Vaikert pälvis oma töö eest režiiauhinna. Rahvusvahelise teatrifestivaliga edukalt toime tulnuna kirjutas Sillamäe end Eesti teatrikaardile kindlasti senisest suuremate tähtedega. Soov kujundada see festival traditsiooniliseks vajaks meie kultuuri- ja lõimumisametnikelt kindlasti toetust.