Mulle tundub, et kui teatri „suvisusest” rääkida, siis tuleks seda otsida pigem publiku, mitte teatritegijate poolelt. Miks sõidab Tallinnas elav ja töötav ametnik, ärimees või lasteaednik tunde ja tunde Hiiumaale või Õisusse, selleks et paar tundi teatrit vaadata, kui talvel ei leia paljud neist kordagi aega üle kodulinna teatri läve astuda? Võib-olla on küsimus selles, et suvi on põhjamaalasele nauditav, ent ebameeldivalt ajutine ja üürike nähtus? Samas mõjub suve ajutisuse teadvustamine ergutavalt – talvemasendusest väljunud Eesti inimeses tekib hüsteeriline asendustung: töö asendatakse puhkusega, kaetus paljastatusega, raskemeelsus kergemeelsusega, sisemine välisega, tehislik looduslikuga, vaimne ihulisega, kodu suvekoduga ja (kodu)teater suveteatriga?
Suvise vabaõhuteatri retseptsiooni eripärale osutab taktitundeliselt Anneli Saro: „Vabas õhus muutub stiihiliseks ka publiku käitumine. Vaatajate vahel ebateadlikult kokku lepitud käitumisreeglid näivad olevat siin vabamad kui akadeemilises teatrisaalis, kus vaatajad on määratud pimeduses. Ühelt poolt on see muidugi seotud inimese füüsilise heaoluga: söögi ja joogi tarbimisega, vihma, külma ja päikese eest kaitsmisega. Teisalt võib täheldada aga publiku puhtalt käitumuslikku vabanemist: etenduse kommenteerimist, lobisemist, parema koha otsimist, ringijalutamist jne”.1
Tõepoolest: üks joon, mille väliteater teatritegemise juures vaataja pilgu ees alasti rebib, on teatrikülastuse ihuline pale, mis teatrihooneis on kõik kenasti kulla ja karraga kaetud.
„Kuidas ma sinna saan, kui paksult ma riidesse pean panema, kuhu ma parkida võin, kus siin tualett on, kus süüa saab, kui palju õlu maksab, kas sääsetõrjevahendit läheb ka vaja?” on küsimused, mida sisehooajal väga tihti küsida ei tule. Minu selle suve üks eredamaid teatrielamusi oli Viljandimaal Männiku metsatalu väliköögis söödud setu puder. Mitte et Ugala lavastus elamuslik poleks olnud, vastupidi, aga sellised väikesed argised seiklused (reis seninägemata mängupaika, öine tagasisõit jms) kleepuvad suviste väliteatri-mälestuste külge, nii et nähtud lavastusele jääb tahes-tahtmata ka kaunis vabaõhulises paigas mugitud hõrgu pudru maitse ja vastupidi – pudrule teatrielamuse mekk külge. See teatripudrumaik ongi mulle vist see miski, mis suve ajal massiliselt etendatavast väliteatrist „suveteatri” teeb.
Olgu selle setu pudruga kuidas on, väliteatri puhul on üks olulisemaid küsimusi, mis ka sel suvel paljudel juhtudel pähe torkas, koha- või tekstivaliku põhjendatus: kahetsusväärselt vähe sai kogeda lavastuse ja mängupaiga, kunstiteose ja keskkonna vahelist elavat sünergiat. Mõnel üksikul juhul oli selgelt tunda, et keskkond kui lavastusterviku oluline komponent on tähelepanuta jäänud, ohverdatud vanade tuttavate paikade kasutusmugavusele ja et tekstivalikut ei ole juhtinud loometahe, vaid kohustus leida materjal, mis sissetöötatud mängupaigaga kuidagigi seostuks. Suvisele väliteatrile nii omane rõõm uudse ja huvitava mängukoha üle asendus neil puhkudel nõutusega „otsitud tekstide” pärast, tekkis küsimus: miks on neid lugusid üldse vaja lavastada, kas tõesti ainult augu lappimiseks kahe hooaja vahel või paiga külastatavuse tõstmiseks?
Vaatajaid jagus majandussurutisele vaatamata kõigile 25 suvisele uuslavastusele. Ühe lavastuse puhul („Iha jalakate all”) kasvas publiku huvi hüsteerilisekski ja teatritegija polnud ka kitsi seda huvi rahuldama, isegi kui toole nappis ja valge kübaraga daamid, soovides suurt kunsti oma silmaga kaeda, olid sunnitud oma õrnemad kohad otse murumättale toetama. Lavastuste endi juurde tulles võib tõdeda, et pilt oli meeldivalt kirju. Leidus haltuurahõngulist kommertsi („Iha jalakate all”, „Puut/ Laat”), kunstitaotlusega lavastusi („Antigone”, „Vargamäe varjus”, „Rööv”, „Mask”, mõningate mööndustega ka „Põrgupõhja uus Vanapagan”, „Kivist külalised”, „Kaevuritest kunstnikud” ja „Gertrud Steini saaga”), kontsertlavastusi („Jõud”, “Kadunud tsirkus”), pärimusteatrit („Rääkivad kivid”), liturgilist harrastusteatrit (“Suur maailmateater”) kui ka teatrisündmusi, kus suviselt kerge meeleoluteatri materjal omandas kunstilisi kvaliteete („Tuulesaared”, „Väikesed vanamehed”).2
Selle suve üks suuremaid publikuhitte, MTÜ Kell Kümme – Eugene O’Neilli – Roman Baskini „Iha jalakate all”, on Katariina Laugu sümpaatsest osatäitmisest hoolimata ere näide, kuidas materjali dramaatilist mõjusust kuritarvitades pahaaimamatule publikule müts silmini pähe tõmmatakse. Lavastaja on materjalile ja vaatajaskonnale lähenenud jõupositsioonilt, psühholoogilise teatri asemel näeme füüsilist, toore jõu pealt esitatud karjumise-teatrit, kus tegevus eelneb sisetegevusele ja seks ihale. Lavastust kannab melodramaatiline efektitsemine. Publik ei tee paraku alati vahet mõjusal efektitsemisel ja kunstilisel küpsusel – neil kahel üksteisest sõltumatul nähtusel – ning sellega on seletatav ka lavastuse suur vaatajamenu. Baskini lavastuse kontrast 2008. aastal esietendunud Eesti Draamateatri – Merle Karusoo sügava O’Neilli-käsitlusega („Pikk päevatee kaob öösse” Keila-Joa mõisas) on ehmatav. Teatrit saab teha mõjusalt ja samas heal kunstilisel tasemel, aga saab valida ka mugavama tee: mõjususe ilma igasugu kunstilise ambitsioonita. Usun, et mõlemal puhul teinuks lavastus korraliku kassa. Miks siis mitte teha nii, et tulemuseks on kunst?
Tartu Hansahoovi teatril on nüüdseks seljataga neli suve. Ain Mäeotsa lavastatud „Puut/ Laat” kinnitab mu eelmistel aastatel idanenud kahtlust, et Hansahoovi teatri puhul on pigem tegemist Hansa hotelli suvise kliendiüritusega kui tõsiseltvõetava teatriga. Nõukaajal nimetati seda haltuuraks, Mäeotsa Hansahoovi teatris järjekindlalt lavastatavaid (turustatavaid) projekte võiks iseloomustada ka kui eesti teatri „Võsareporterit”. Leian siiski, et ka rahvalikku teatrit saab lavastada teatritehniliselt heal tasemel, eriti kui palgatud on nii teenekad näitlejad nagu Egon Nuter, Marje Metsur, Liina Tennossaar jt.
MTÜ-le R.A.A.A.M. kuulub selle suve kahe kõige omanäolisema autorilavastuse etendamise au. Tallinnas Katariina kirikus noore iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi enda kirjutatud „Antigone” paistab suvelavastuste seas silma algupärase ekspressiivse beckettliku omailma ja lõikava ühiskonnakriitilisusega, mis on muidu väikekodanlikku meelisklusse kalduvasse suvisesse teatripilti lahkesti teretulnud. Uku ja Pärt Uusbergi kontsertlavastusega „Jõud” avas R.A.A.A.M. sel suvel Jäneda mõisas uue atraktiivse mängupaiga nimega Pullitalliteater. Uusberg jätkab oma uus-siira ja keeleteadliku teatri lainel. Kel keelemängu ja koorilaulu soolikas sees, see saab oma kõhutäie kätte, ka esteetiliselt on tegemist huvitava kooslusega: kultuurikauboi (Ivo Uukkivi) peab duelli oma sisemise laulukooriga. Kui muusikaliselt oli lavastus igati tasemel, siis sõnalavastuslik osa jäi visandlikuks. Samas on Uku Uusbergil kuhjaga seda, mida eesti teatris praegu väga tihti ei kohta: väljendusvalu ja -vajadust, suhtlustarvidust publikuga. „Jõuga” ühes helistikus kõlas Rakvere teatri – Urmas Lennuki – Üllar Saaremäe „Kadunud tsirkus” (Rakvere spordikirikus), mille peategelane, kalestunud tsirkusedirektor (Peeter Tammearu) on „Jõu” peategelasega sarnaselt ametis oma lapseliku eheduse otsingutega. Ka kannatas muidu sümpaatne „Kadunud tsirkus” samade probleemide käes mis „Jõudki”: veidi lünklik näitejuhitöö kandis kaalu peamiselt muusikalisele osale (Tõnis Mägi ja Bonzo võimsas esituses). Nii taandusid mõlemad selge kunstitaotlusega lavastused kontsertetenduseks. MTÜ Kaks Musketäri suvelavastuse, Viinistul etendunud „Kivist külaliste” puhul jääb Mart Kivastiku teksti
materjal liiga püdelaks, et lavastaja Aare Toikka saanuks selle korralikku vormi valada. Ehk tuleks Kivastikule veidi puhkust anda? Värskendus kuluks ära ka Viinistu kultuurikeskusele endale, mis mängupaigana on juba ammu värskuse kaotanud ja mille repertuaar võiks vahelduseks sissetallatud kirjandus- ja kunstiajalooliselt rajalt kõrvale põigata. Ehk oli just Viinistu-väsimus põhjuseks, miks mõjus ka Eesti Draamateatri – Lee Halli – Priit Pedajase „Kaevuritest kunstnikud” oma lihtsakoelises didaktilisuses „otsitud tekstina”.
Sõites Tallinnast Õisu mõisa vaatama MTÜ Kultuuritsehhi – Shaefferi-Pinteri – Andres Lepiku kahemehetükki „Rööv”, tabasin end mõttelt, et ligi kuus tundi autosõitu kahetunnise etenduse pärast on puhas hullumeelsus: tõenäosus, et see ennast ära tasub, on liiga väike. Sedapuhku andis aga tõde end näole. Paistab kohe silma, kui näitlejad mängivad omanditundega, uhkusega, mõttega. Janek Vadi on suurepärases vormis, nii tema kui ka Andres Lepik hoidsid kenasti tempot ja suutsid julmades suhtlemismängudes jääda usutavaks ka keeruliste psühholoogiliste eksperimentide kiuste.
Psühholoogilist peentööd eeldanuks ka Emajõe Suveteatri – Helmut Krausseri – Kristel Leesmendi intiimne suhtelugu „Mask” (Tartus laulupeomuuseumis). Mees (Nero Urke) lukustab saaliukse ja haarab mootorsae … Mõjuv sõnatu intriig (mida võimendab Nero Urke are psühhopaadiolek) lahtub kahjuks sõnade saabudes, lavapinge kuhtub enne sisulist kulminatsiooni.
Õnnestunumaks võib pidada Emajõe Suveteatri teist projekti, Andres Dvinjaninovi „Põrgupõhja uut Vanapaganat”. Lavastust A. H. Tammsaare romaani põhjal kannab lisaks peaosaliste Uku Uusbergi (Jürka) ja Sandra Üksküla-Uusbergi (Juula) nooruslikule energiale ka mängupaiga afektiivne mõjusus (Tartu toomkiriku varemed palistatuna südasuvisest sügavrohelusest). Koha märgilisust suurendab veelgi kunstnik Iir Hermeliini läbimõeldud töö (künnivaod kirikupõrandas!). Eestlaste pragmatismi pilkav lavastajakontseptsioon paraku mängupaiga vaimlise ja Tammsaare romaani müütilise energiaga täielikult ei haaku ja nii jääb sünergia poolikuks.
Kui „Antigonet” ja „Põrgupõhjat…” esitati endistes kirikutes, siis tegutsevas pühakojas ehk Rakvere Kolmainu kirikus etendunud Pedro Calderón de la Barca autosakramentaal „Suur maailmateater” (lavastaja Tiit Alte) ongi, hoolimata sellest, et koguduse liikmetest harrastusnäitlejatele sekundeerivad ka näitlejad Indrek Saar ja Margus Grosnõi, pigem piltlikustatud jutlus kui teatriteos.
Teine suveprojekt, kus Indrek Saar peaosa mängis, oli Urmas Lennuki instseneeritud „Vargamäe varjus. Mari lugu” Albus Tammsaare muuseumis. Lisaks Velvo Väli võluva vindiga mängitud Oru Pearule (või Peeru, nagu Tarvo Sõmera Mäe Andres teda kutsub) jäid meelde efektsed, ortodokssest tammsaarelikkusest võõritavad kostüümid ja lakooniline, ent kaasa mängiv lavakujundus (Mihkel Ehala). Lavastusele sai osaks ka selle aasta seni elegantseim suveteatri arvustus (Ott Karulini artikkel „U. L. Tammsaare kolmas tulek” 27. augusti Sirbis). Nõustun Karuliniga, kes peab lavastuse nõrgemaks küljeks Mari valikute põhjendatuse puudulikkust. Ehk just seetõttu kipub lavastus kohati jääma pigem poeetiliseks illustratsiooniks „Tõele ja õigusele”, isegi kui lavastus- ja näitlejatehniliselt on tegemist vaieldamatu õnnestumisega.
Illustratiivseks võib pidada Mõisateatri – Win Wellsi – Vilja Nyholm-Palmi lavastust „Gertrud Stein saatjaga” Palmse mõisas. Kuigi nii Kersti Kreismannil (Gertud Stein) kui Anne Veesaarel (Alice B. Toklas) on oma helged elusad hetked, ei ole suudetud teksti kuivast ümberjutustavast laadist läbi murda. Naiste omavaheline vaimne ja erootiline intiimsus ning neid ümbritsenud kultuurikontekst jäävad lahti mängimata-rääkimata ja nii mõjub lavastus väikekodanliku vaimupanemisena, „otsitud tekstina”.
Niisama palju kui „Gertrud Stein saatjaga” jäi oma snobismis võõraks, mõjus Kuressaare Linnateatri – Silvia Soro – Tiit Palu „Rääkivad kivid” rahvalikult. Selles kodukohateatri-tükis naerdakse mõnuga kohalike veidruste üle, loo juured ise olevat dokumentaalsed: saareküla rahvas pöörab tülli, kui nende põldudelt kive Väikse väina tammi ehitamiseks kokku ostma hakatakse. Laadilt sarnanes lavastus Tartus etendunud „Puut/Laadaga”, aga teostus oli sümpaatsem ja rafineeritum: rahvalik, ent mitte labane. Ühele vaatajale mõjus tükk koguni nii väga, et ta kinkis peaosatäitjale Andres Raagile võrgutäie ahvenat. Raag kummardas, kümmekond värskelt püütud kala medalitena kaelas säramas! Lavakujundaja käest küsiks siiski, et kui lavale on ehitatud tõeline kiviaed, siis miks on selle ette laotatud plastikust muru.
Kahe lavastuse puhul on ehk kõige selgemini ja veenvamalt vastatud küsimusele, miks just selles kohas seda lavastust etendada on võetud.
Viljandi Ugala – Tiina Laanemi – Margus Prangli „Väikesed vanamehed” Männiku metsatalus on eeskujulik näide, kuidas suviselt kerget ja pretensioonitut teatrit teha nii, et haltuuramaiku man poleks. Aredad ja maitseka sordiini all esitatud rollid, lavastaja ja kujundaja keskkonna- ja taktitundlikkus päädivad veenva esteetilise tervikuga, millel oma kunstiline mõõdegi olemas. Mängupaiga eri mõõtmed ja plaanid kasutatakse ära, teatritegevus otse sulab looduslikku keskkonda, ei lõhu selle loomulikkust hetkekski. Lavastuse ruum ja aeg ning reaalne füüsiline keskkond langevad üks ühele kokku, ilma et üht teisele allutatud oleks.
Theatrumi – Marcel Pagnoli – Maria Petersoni „Tuulesaared” Hiiumaal Tahkuna tuletorni jalamil oli ehk 2010. aasta suve kõige küpsem suveteatrisündmus. Pikk teatrireis (mandriinimene sõidab etendusele pool päeva) osutub tagantjärele lahutamatuks osaks teatrilavastusest, mille teemaks kauguseigatsus, reisikihk. Kerge, melodramaatiline lugu saab nii Lembit Petersoni meisterliku kõrtsmikurolli kui ka peensusteni läbi mõeldud kujunduse, kohavaliku ja atmosfääriloome abil, aga peamiselt ikka kogu Theatrumi-perekonna tuntavalt kohal vaimsuse tõttu hõrgu vaimse koe. Tõsi, on siingi omad puudused (kolmas vaatus vajanuks nõudlikumat näitejuhikätt), aga teatrikogemus – lavastus ise, tema suhe mängupaiga ning sinnasaamise pingutusega – on jalustrabavalt terviklik. Kairi Prints sedastab Theatrumi sellesuvist „kerglast” tekstivalikut kommenteerides 19. augusti Sirbis, et „ega gurmeekokal ole lihtne praadida kartulit koos sibula ja viineriga”. Theatrum sai sellega suurepäraselt hakkama. Jah, tõesti, miks mitte teha toitu nii, et praekartul gurmeeroana maitseks, ja suvist väliteatrit selliselt, et ka etenduse vaheajal maitstud setu puder kultuurisündmusena mõjub?
1 Anneli Saro, Lava kehtestamine looduses. – Teater. Muusika. Kino, 2002 nr 8-9, lk 19–21; viidatud Kadri Rantaneni magistritöös „Eesti suveteater aastatel 1995–2005”, 2010, Tartu ülikool.
2 Kõiki uuslavastusi kahjuks sel suvel vaatamata ei jõudnud. Nägemata jäid „Kalevipoeg kuningaks!?” Suurel Munamäel, „Lendajad” Naissaarel, „Viina vanne” Luke mõisapargis, „Kristjan-Jaak laskub maa peale” Raadi mõisa pargis, „Välek” Kääpa külas ja „Suveromanss” Haapsalu kuursaalis. Samuti ei käsitle ma artiklis Rakvere teatri „Tormi”, Endla „Bovaryd” ega Vana Baskini teatri „Kutsumata külalist”, mida mängitakse ka talvehooaj