Tõsi, Sharifi „Lingering of an Earlier Event” („Olnu venitamine”) polnud dramaturgiliselt läbinisti veenev, koosnedes justkui kahest ülejutustavast poolest: kõigepealt (loom)olevuste omavaheliste suhete jälgimine ja seejärel rahvusmustriline eraklusepildistus. Lisaks videoprojektsioon, läikivad pinnad ja laul – kõik iseenesest huvitavad ideed, aga ühes lavastuses koos viisid fookuse paigast. Seda erinevalt Keersmaekeri „RE :Drumming’ust” („RE :Trummimäng”), kus mitmele paralleeltegevusele vaatamata ei tekkinud kordagi küsimust, mida jälgida. Tõsi, kogenumate tantsijatega olnuks esitus kindlasti veelgi täpsem, kuigi noorte naeratavast lavalisest vabadusest piisas täiesti, et etenduse lõppedes tunda, nagu oleksin ise tund aega tantsinud.
Ştefănescu „Quartet for a microphone’i” („Kvartett mikrofonile”) telefoniputkasse suletud tantsijate energia oli sama tugev kui P.A.R.T.S-i (Performing Arts Research and Training Studios / Etenduskunstide Uuringu- ja Treeningstuudiod) lõpetajatel, kuid nii sissepoole pööratud, et olemuslikult loid eesti publik ei hakanudki ruumis ringi liikuma, kuigi vist pidanuks, kui otsustada kohal viibinud koreograafi näoilmete järgi. Ettevõetud skeemi takerdus veidi ka Kangro ja ansambel U: „Harmoonia”, mis küll pakkus helinaudinguid ja kamaluga irooniatki, kuid muusiku siseelult maski lõpuni eest ei rebinud – ju oligi see lavastus mõeldud stiilse vinjetina. Nii võib pidada programmivalikut üsna õnnestunukski, sest ilmselt pole noortele tegijatele midagi julgustavamat kui näha, et ka tunnustatud loojad poolele teele pidama jäävad. Eesti alustavatel koreograafidel tasuks end eelkõige veenda selles, et pretensioonitus on kunsti kooma. Kusjuures pretensiooniks ei pea tingimata olema maailma muutev sõnum, samaväärselt toimib ka liikumisdramaturgia lihvitus (Keersmaeker) või raudpüsiva atmosfääri loomine (Ştefănescu).
Ele Viskuse „Taidlusrühm Rähn” ajas kahtlemata muigvele, kuid jäi vaid spordipilaks, sest koreograafia muutus kiiresti etteaimatavaks, kuigi pidanuks kutsuma kaasa jälgima liigutuste arengut. Liis Ilula lavastuse „älis mnimedemaal” lugu jõudis kenasti saali, kuid kahjuks oli sellel väga vähe öelda. Hiljem selgus, et lavastust tabas vale konteksti needus. Ma ei taha sugugi väita, et lasteteatrile peab mööndusi tegema, kuid väljendusvahendid toimivad siiski sihtrühmast sõltuvalt, nii et vastav viide lavastuse tutvustuse juures tulnuks kasuks. Mihkel Ernitsa „Kehanäppajaid” ma festivalil üle ei vaadanud, kuid eelmisest kahest lavastusest märksa otsustavamalt on selles omamaailma ja tegelaste kujundamist ning lavaruumi võimaluste kompamist.
Festivali üllatuselamus oli aga Henri Hüti „The Reader” („Lugeja”). Kui viimaste aastate tantsufestivalid on näidanud, et tants on tagasi, siis Hütt liigub jõuliselt etenduskunsti sünteesival suunal. „The Reader” on väliselt stiilselt minimalistlik ning heliliselt sugestiivne, kujundid on arendatud täpselt niikaugele, kui vaja, et vaataja ise edasi mõtleks. Kaks tegelast (või üks mees oma alter ego’ga) kohtuvad rutiinsel võitlusväljal, kooriks kustutatud nägudega soo- ja eakaaslased, kes on sama anonüümsed kui kirjatähed valgel ekraanil. Pole kahtlustki, et Hütt valdab hästi vähesega palju ütlemise oskust, ning on pealegi arenenud ruumilise mõtlemisega. Ilmselt tuleb edaspidi juurde julgust avada isiklikke motiive, selmet teooriate anonüümsuse taha peituda. Igal juhul sai just Hüti lavastusest see aspiriin, mis peavalule lõpu tegi, ja niikaua, kui leiad järgmisel hommikul kotipõhjast ühegi tableti, pole põhjustki segamini joomisest loobuda.