Kuigi Lévi-Straussi peamiste töödega võrreldes kõrvalised, pole „Rass ja ajalugu” ja „Rass ja kultuur” ometi vähetähtsad tekstid. Mõlemas käsitletakse, vaatamata nende lühidusele, mitmeid „suuri teemasid”: inimkonna bioloogilist ja kultuurilist mitmekesisust ning evolutsiooni, rassismi, etnotsentrismi ja dilemmasid, mis maailma kultuurilise jagunemisega kaasas käivad. Mõlemat teksti tasub lugeda esmaavaldamise konteksti ja aega silmas pidades, sest neis peegeldub kõnekalt rahvusvahelise üldsuse, eelkõige ÜRO Haridus-, Teadus- ja Kultuuri Organisatsiooni (UNE SCO) tollane kultuuriideoloogia ning retoorika rahvuse, kultuuripärandi ja sotsiaalse arengu teemadel. Ühtlasi on need kaks teksti huvitav sissevaade ühe XX sajandi suurima intellektuaali arusaamadesse maailma kultuurilise mitmekesisuse ja võõraviha suhetest.
„Rass ja ajalugu” on UNE SCO tellimusel valminud tekst. Kohe pärast Teist maailmasõda ellu kutsutud UNE SCO prioriteedid toonases, vägivallast toibuvas ja dekoloniseeruvas maailmas kattusid suuresti antropoloogias valitsevate arusaamadega maailma kultuurilisest mitmekesisusest ning rahvaste ja rasside võrdõiguslikkusest. Sellisest haakumisest kõneleb tõik, et mitmed antropoloogid, kaasa arvatud Lévi-Strauss, olid aktiivsed osalised 1950. aastal avaldatud UNE SCO dokumendi „Deklaratsioon rassi kohta” väljatöötamises. Kaks aastat hiljem trükivalgust näinud „Rass ja ajalugu” sündis UNE SCO üldsuse harimise „ofensiivi” raames, eesmärgiks tuntud teadlaste väidetele tuginedes rassiliste ja kultuuriliste eelarvamuste kummutamine.
„Rass ja ajalugu” pole aga pelgalt toonase UNE SCO rassi- ja kultuuriideoloogia sotsiaalteaduslik tugisammas, vaid pidi antropoloogi nägemuses korvama üht olulisemat puudust organisatsiooni rassismivastase võitluse doktriinis. Lévi-Straussi arvates pole suurt tolku üldsuse veenmisest, et rassidevahelisel ebavõrdsusel puudub igasugune bioloogiline alus ja moraalne õigustus, kui kultuure reastatakse ometi nende „arengutaseme” järgi. Antropoloogide jaoks enesestmõistetav tõdemus, et kultuurid on võrdsed erinevustele vaatamata, oli (ja on paraku endiselt) vastuolus neid primitiivsuse ja modernsuse skaalale paigutava tavaarusaamaga. Säherduse lihtsustava ning kultuurilist ja rassilist sallimatust sünnitava evolutsionismi vastu Lévi-Strauss oma õhukeses raamatus astubki. Pole üllatav, et „Rass ja ajalugu” on koos Frantz Fanoni teostega saanud prantsuskeelses maailmas etnotsentrismija rassismivastase kirjanduse klassikaks. Ekslik oleks seda aga paigutada niinimetatud Kolmanda Maailma kirjanduse sekka, nagu vahel kiputakse tegema. Lévi-Strauss polnud kunagi aktiivne Kolmanda Maailma eestkõneleja, erinevalt mitmetest teistest toonastest prantsuse intellektuaalidest. Pigem oli tema eesmärgiks kaitsta rahvaid, keda antropoloogilises kõnepruugis vahel Neljandaks Maailmaks kutsutakse, ning seda sageli just Kolmanda Maailma valitsuste eest.
Üheksateist aastat pärast „Rassi ja ajaloo” ilmumist astus Lévi-Strauss taas UNE SCO kõnepulti, osaledes organisatsiooni pahaaimamatul kutsel rassismivastase võitluse aasta tähistamisel. Tema ettekanne „Rass ja kultuur” käsitles küll samu teemasid, mida varasem „Rass ja ajalugugi,” ent sedakorda risti vastupidiselt ja kuulajaskonda jahmatavalt positsioonilt. Enda sõnutsi oli Lévi-Strauss selleks hetkeks kaotanud usu, et „tänu teadmiste levikule ja inimestevahelise suhtluse arengule hakkavad inimesed kord harmooniliselt koos elama, sallides ja austades inimkonna mitmekesisust” (lk 105). Sallivuse kultiveerimine ja säärane rassismivastane võitlus, nagu UNE SCO seda pidas, olid Lévi-Straussi arvates kasutud, sest võõraviha diagnoos nende lähtekohana oli olemuslikult vale. Sallimatust ja rassismi ei põhjusta mitte ignorantsus, eelarvamused ja vähene teadlikkus teistest kultuuridest, vaid planeedi ülerahvastatus ja ebavõrdsus. Üldsuse harimisest ja eelarvamuste vastu võitlemisest on seega vähe kasu, sest maailma rahvaarvu kasv sünnitab paratamatut vaenu rahvaste vahel. Nagu Lévi-Strauss ise on kirjutanud, „eeldab vastastikune sallivus, et täidetud on kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa” (lk 103).
Ja siit jõuabki Lévi-Strauss UNE SCOt šokeerinud „mõõduka ksenofoobia” ja „rahumeelse etnotsentrismi” õigustuseni. Ülerahvastumise tingimustes on rahvastel oma eripära säilitamise nimel tema sõnutsi targem jääda kurdiks teiste kultuuride väärtustele, endasse sulguda, kapselduda, kontakte ja koostööd teiste kultuuridega vältida. Ehk Lévi-Straussi enda sõnadega: „[…] kui inimkond ei taha jääda üksnes minevikus loodud väärtuste viljatuks tarbijaks, kes suudab sünnitada vaid värdvorme, jämedakoelisi ja lapsikuid leiutisi, siis tuleb tal uuesti aru saada, et mis tahes tõeline looming eeldab teiste väärtuste suhtes teatavat kurtust, mis võib viia nende eiramise või koguni eitamiseni. Ei saa ju korraga teisest ülimat rõõmu tunda, ennast temaga samastada, ja ühtaegu iseendaks jääda” (lk 106-107). Tõdemus, et maailma rahvastiku eksponentsiaalne kasv ja teravnev konkurents üha vähenevate loodusressursside pärast erinevate inimpopulatsioonide rahulikku kooseksisteerimist ei soosi, pole tänapäeval muidugi kuigivõrd uus ja rabav. Ent 1971. aastal mõjus Lévi-Straussi pessimism saalis istujaile ja kogu UNE SCO-le külma dušina. Väide, et vaen inimrühmade vahel on kasvava rahvaarvu tingimustes vältimatu ning et konfliktid on pigem kultuurikontaktide kui eelarvamuste ja vähese teadlikkuse tulem, oli selge kindaheide UNESCO-le, mille retoorika rahvaste koostööst ja maailma vääramatust harmoonilisest arengust oli Lévi-Straussi arvates naiivne ja sisutühi.
Sellesse, „Rassist ja ajaloost” veelgi õhemasse raamatusse mahub üllatavalt palju muudki Lévi-Straussi varasemate väidetega vastuollu minevat, nagu näiteks ootamatu naasmine bioloogilise rassi mõiste juurde, vastuoluline kummardus geneetika ja sotsiaalteaduste ühildamise võimalustele ning üleskutse geneetilise ja kultuurilise koevolutsiooni uurimisele. Juhtivat rolli näeb Lévi-Strauss seejuures üldiselt antropoloogide hulgas põlu all sotsiobioloogial. Seega, esmapilgul näivad need kaks teksti olevat sündinud justkui eri autori sulest: „Rass ja ajalugu” on võrdsust, kultuurikontakte ja koostööd ülistav humanistlik manifest, „Rassist ja kultuurist” võib kriitik seevastu välja lugeda etnilise natsionalismi, immigratsioonivastasuse ja kultuurišovinismi õigustuse. Ometi on vastuolu kahe teksti vahel vaid näiline ning nende tuum pigem sarnane. Mõlema keskmes on maailma kultuuriline mitmekesisus ning Lévi-Straussi kui antropoloogi soov seda säilitada. Muutunud on lihtsalt välja pakutud meetodid ning ajapikku on kahanenud ka tema usk kogu ürituse võimalikkusesse. Samalaadset pessimismi kultuuridevahelise läbikäimise teemal kohtab tegelikult palju ka „Nukras troopikas”. Nii näiteks leiab LéviStrauss oma tuntuimas raamatus, et kultuurid, mida me veel avastanud pole, võiksid jäädagi meile tundmatuks, et säästa neid fataalsest ja korruptiivsest kontaktist lääne ühiskonnaga. Siinkohal tasub rõhutada, et kuigi LéviStraussi strukturalism on olemuslikult universalistlik doktriin, mille eesmärk on leida sarnasusi kultuuride sisemises loogikas, on tema kultuurikäsitlus tegelikult Herderi ja Boase laadis üpris klassikaline ja relativistlik. Sellises nägemuses on võrdsustatud kultuur pärandiga ja kultuure vaadeldakse kui eraldiseisvaid üksusi, mida „omavad” inimrühmad ning mille ideaalne ja „loomulik” olek on „puhas ja puutumatu”. Sellise, XIX sajandi alguse saksa romantismi vaimust kantud arusaama kitsaskohtadest on tänapäeva antropoloogias palju kirjutatud ja näiteks Thomas Hylland Eriksen on kritiseerinud säherduse kultuurikäsitluse
prevaleerimist just nimelt UNESCO retoorikas.