Eesti Televisioon ajastas David Oistrahhist jutustava muusikadokumentaali „David Oistrahh – rahvakunstnik?” näitamise väga õigele ajale: tähistas ju muusikamaailm mõned päevad tagasi (30. IX) selle suure viiulikunstniku 100. sünniaastapäeva. Kõnealuse filmi režissöör Bruno Monsaingeon on kahtlemata oma ala väljapaistev meister. Mõni aeg tagasi võis selles veenduda ka ETVs näidatud muusikadokumentaali „Glenn Gould: tagasi tänapäevas” vaadates, on see ju sama režissööri linateos.
Legendaarse viiuldaja David Oistrahhi (1908–1974) tähendust XX sajandi interpretatsioonikunstis on raske üle hinnata: tema mängu tunti ja tuntakse praegugi salvestistelt eksimatult ära tänu kordumatutele „Oistrahhi intonatsioonidele” ja tänu meisterlikule oskusele muusikat dramatiseerida. Viiuldaja täiesti erakordne muusikaline vaist lubas tal alati eksimatult helikunstis uue ja olulise ära tunda. Kriitikud on omal ajal tabavalt märkinud, et tema interpretatsioonis sai viiulimuusika lausa sümfoonilise väljendusjõu. Eks see ole ka põhjuseks, miks David Oistrahhile on oma teoseid pühendanud nii Sergei Prokofjev kui Dmitri Šostakovitš, kellega Oistrahh oli tihedas loomingulises kontaktis.
Ei pea vist lisama, et Eestiga on sellel suurel viiulikunstnikul oma ja eriline suhe: veetis Oistrahh ju Pärnus nii mõnegi suve ning suvitamise käigus tekkis tal mõistagi läbikäimine ka meie muusikutega. Sellest kõigest on nüüdseks Pärnusse jäänud produktiivne jälg David Oistrahhi festivali näol.
Rahvakunstnik või rahva kunstnik?Kuid tagasi Monsaingeoni muusikadokumentaali „David Oistrahh – rahvakunstnik?” juurde. Juhin siinkohal tähelepanu küsimärgile filmi pealkirjas. See ei tähenda mõistagi seda, et linateose autor ja režissöör kahtleks, kas Oistrahh oli oma eluajal ikka NSV Liidu rahvakunstniku staatust väärt (oli, tõestab too film, ja palju enamatki). See küsimärk viitab tegelikult kõikidele nendele küsitavustele, nendele lõpututele ja lahendamatutele probleemidele, mis tõelist kunstnikku (ja mitte ainult Oistrahhi) stalinistlikul ning stalinismijärgsel Venemaal tumedate varjudena päevast päeva saatsid.
Tänapäeva lääne televaataja ei pruugi ilmselt kunagi mõista, kui hullumeelne terroriõhustik stalinistlikul Venemaal tegelikult valitses: seegi, et oled Stalini preemia laureaat ja rahvakunstnik, polnud mingi garantii, et sulle ühel heal (pigem kurjal) päeval „seltsimehed” järele ei tule ega vii sinna, kust vähesed eluga tagasi tulid. Niisuguses olukorras aastast aastasse elades inimese isiksus lihtsalt peab moonduma, väärduma ja murenema.
Kõige kõnekamalt räägib sellest filmis Oistrahhi hea sõber ja kolleeg Yehudi Menuhin, kui ta kirjeldab oma vestlust Oistrahhiga pärast üht kontserti. Oistrahh olevat Menuhinile öelnud järgmised sõnad: „Sa tead ju väga hästi, kui kõrgelt ma sind kui viiuldajat ja isiksust hindan. Ma võin su ette kas või põlvili laskuda. Aga kui sa homme Pravdast loed arvustust, mis su esinemise põrmuks teeb, ning sa näed, et selle artikli all on minu nimi, siis anna mulle andeks. Ma pidin seda tegema”. Ning edasi olevat Oistrahh Menuhinile rääkinud, et 1938. aastal elas ta majas, kus kõik meessoost elanikud olid juba ära viidud, vaid Oistrahh oli veel jäänud. David oma naise Tamaraga ei saanud kuude kaupa öösiti sõba silmale, sest mõlemad ootasid hirmuvärinaga, millal siis temale järele tullakse. Ja seda vaatamata asjaolule, et aasta varem (1937) oli David Oistrahh võitnud prestiižika Ysaÿe viiulikonkursi Brüsselis, mille kohta Pravdas kirjutati, et see „tõestab veelkordselt nõukogude muusikute ületamatut taset ning partei ja valitsuse hoolitsust oma kunstimeistrite eest”.
Lõviosa kõnealusest filmist käsitlebki just tollast sovetiaegset olustikku, millest räägivad linateoses peale Yehudi Menuhini ka Gennadi Roždestvenski, Mstislav Rostropovitš, Gidon Kremer ja Igor Oistrahh. Ning millised pöörased „ideoloogilised” lauslollused siis kõik ilmnevad! Näiteks, et ole sa milline tippdirigent või -interpreet tahes, üle 90 päeva aastas välismaal kontserdireisidel olla ei tohi. Sest välja oli antud vastav ukaas ja erandit ei tehtud kellelegi. Või kui emigreerunud Rostropovitš külastas kord Moskva konservatooriumi, siis kui püüdlikult olid tema kolleegid vaadanud kes seina, kes põrandat, kes lage, et talle mitte „tere” öelda, sest „ideoloogiliselt” oli nii kindlam.
Jutuks tuli filmis seegi, et David Oistrahh astus Teise maailmasõja päevil kommunistlikku parteisse. Selle kohta toob Menuhin huvitava paralleeli: ka Herbert von Karajan astus omal ajal parteisse, s.t saksa natsiparteisse. On’s isegi suurtel kunstnikel segastel aegadel mingit valikuvõimalust? Et ellu jääda? Monsaingeoni muusikadokumentaal näibki püstitavat küsimuse: kuidas „rahvakunstnikuna?” (küsimärgiga) säilitada loominguks vajalik vaimuvabadus ja kunstniku eneseväärikus? Selles mõttes on kõnealune linateos tugeva sotsiaalse sõnumi ning positsiooniga film.
Tõsi, David Oistrahhi biograafiline moment jääb veidi sotsiaalse temaatika varju, õigemini sotsiaalse värvinguga episoodide vahele. Kuid sellegipoolest saame (poeg Igor Oistrahhi räägituna) teada päris huvitavaid seiku. Näiteks, et kui Odessas elanud viieaastase Davidi vanemad otsustasid väikemehele viiuliõpetaja palgata, oli Davidi koorilauljast ema kutsunud igaks juhuks konsulteerima kohaliku orkestri flöödimängija. Too oli siis „kontrollinud” pisikese Davidi musikaalsust ja rütmitunnet ning öelnud vanematele, et ärgu jamagu ning raisaku aega, poisike olevat täiesti ebamusikaalne! Ent oma väike tõetera on selles totravõitu seigas ometi sees: David Oistrahh polnud tõepoolest mingi imelaps. Tema musikaalsus ja anne arenesid tasapisi Pjotr Stoljarski juures viiulitundides ning oma esimese avaliku esinemise sooritas ta Odessas 16aastaselt (1924), mis on ilmselgelt küll varaküpse noore, mitte aga imelapse vanuseklass.
Filmi haaravaimad episoodid on mõistagi lõigud, kus David Oistrahh musitseerib. Näha saab ka päris unikaalseid kaadreid 1930. aastatest, filmifragmenti, kus David Oistrahh ja Mstislav Rostropovitš mängivad koos Brahmsi kontserti, Menuhinit ja Oistrahhi esitamas Bachi kontserti kahele viiulile ja palju muud kunstilises mõttes hästi põnevat. Montaaži seisukohalt näeme ka üht tõelist pärlit: algul on kaadris Oistrahhi õpilane Gidon Kremer, kes mängib Sibeliuse Viiulikontserti, järsku näeme aga viiuldajana hoopis David Oistrahhi ennast, kes mängib sama teost ja läheb isegi samast kohast edasi. Nii perfektselt tehtud montaaž, et isegi tempod klapivad!
Meistrid Suurest Meistrist
Kõnealuse muusikadokumentaali sisuline raskuskese on filmi päris lõpus, viimased 20 minutit: David Oistrahhi kui interpreeti iseloomustavad eelmainitud muusikakorüfeed Menuhin, Roždestvenski, Rostropovitš ja Kremer (milline valik, aga eks Suurest Meistrist räägigi kõige kõnekamalt teised suured meistrid!). Tsiteerin neist mõnda. Dirigent Gennadi Roždestvenski: „Temaga oli laval väga hea koos olla, kontseptsioon oli algusest peale selge. See kontseptuaalne protsess oli nii loogiline ja väljendusrikas, et sa muutusid juhitavaks. Tema juhtis.” Yehudi Menuhin: „Ta oli rohkem kui suurepärane viiuldaja. Ysaÿe oli suurepärane viiuldaja ja Paganini samuti. Kreisleris oli suurust, elegantsi ja osavust, kuid puudus deemonlikkus. Ent Oistrahhis oli seda meeletut intensiivsust, mis koos isikupäraga teebki interpreedist suurepärase viiuldaja. Oleksin tahtnud mingi aeg koos temaga õppida.”
Ning justkui nende sõnade kinnituseks näeme filmis kohe David Oistrahhi mängimas Šostakovitši Teist viiulikontserti. Tõepoolest sõnulseletamatult kirglikult ja deemonlikult!
