Kui mõelda soome filmidele, aga miks mitte ka teatrile ja näitekirjandusele, siis kukub neil kahtlaselt hästi välja see tavalise inimese murede ja ängide kujutamine. Ühteaegu nukker ja naljakas. On see soomlaste rahvuslik eripära?

Tõsi see on, et emotsionaalsema meelelaadiga  „Kaose” vaataja saab nutta ja saab naerda. Mul on kavas lavastada veel üks soome näidend, kus see nukrus ja naljakus, mille kohta küsid, on veelgi jõulisem ja teravam. Nii et – valdavad nad seda küll. Eesti autorid on ju ka selle tunnetuse kandjad, kuid meie kirjanikel on neis teemades ehk vähem sentimenti. See pole sugugi hinnanguline, sest eestlased valdavad tänu sellele sarkasmi paremini. Lihtsalt ma olen ise suur  sentimendisõber. See sobib minu meelelaadiga ning ma arvan ennast vahet tegevat odaval ja peenemal sentimendil.     

Mida sa lavastamisprotsessi käigus kaose kui nähtuse kohta teada said?

Ei teagi, et oleksin lavastamisprotsessi kaudu „Kaosest” palju uut teada saanud. Lavastuse pealkirjale vaatamata oli see protsess üllatavalt harmooniline. Eks sai lavastust ette valmistades muidugi loetud kaose kohta uuesti üle kõiksugu teooriad ja tekste. Neist leidsin vaid kinnitust, et kaos moodustab lõviosa  kõiksusest ja kord on vaid kitsuke köis, mida mööda meil tuleb käia. Kaos on midagi elementaarset, paratamatut ja loomulikku, millega ei tohi liiga suure bravuuriga võidelda – suure tõenäosusega võid jääda kaotajaks. Kaosega tuleb õppida elama. Seda õpivad ka naised meie lavastuses.

Küsinud Tambet Kaugema