Siis aga teatas haridusminister, kommenteerides Hollandi sooneutraalset abielu kujutavaid kooliõpikuid, et „vana maailma väljasuremisstrateegiaid Eesti ühiskond päris üle võtma ei peaks” ja lootus suri taas. Teiste koalitsioonipoliitikute sõnum oli küll korrektsemalt sõnastatud, ent sisult põhimõtteliselt identne; Peep Aru parafraseerides: „Praegu on tähtsamaid teemasid, millega tegeleda”. See, paraku järjepidevalt korduv diskursiivne muster näitab, kui olulisel kohal on meie mõttemaailmas stereotüüpsed arusaamad LGBT-inimestest ja demokraatliku võimu ülesannetest. On raske ette kujutada, et mõni minister vastaks küsimusele väikelaste, rahvusvähemuste või mõne muu arvuliselt väikese ühiskonnagrupi heaolu kohta: „Praegu on tähtsamaid teemasid, millega tegeleda”. Kui aga tegu on seksuaalvähemustega, öeldakse kiiresti, et see  teema pole oluline, kõik õigused on põhimõtteliselt juba garanteeritud ja üldse pole LGBTinimesed ise näidanud üles initsiatiivi partnerlusseaduse nõudmisel. Kultuuriantropoloog võiks selle kohta öelda, et LGBT-inimesed on asetatud subordineeritud Teise seisundisse, neilt on ära võetud õigus oma individuaalse mõttemaailma väljendamisele ning neid esitatakse tüüpkujuna, mille profiili koostab mõistagi legitiimse enamuse esindaja. Juba see, et  seksuaalvähemuste õigustest üldse räägitakse, oleks justkui privileeg (sest on ju tähtsamaidki teemasid). Sellest järeldub, et ühe ühiskonnagrupi jaoks pole võrdse kohtlemise ja vaba kooselu õigus mitte kaasasündinud, vaid tingimuslik, heteronormatiivse enamuse kingitus, mille võib vajadusel ära võtta.     

Vastupidist näidet ei pea kaugelt otsima. Samaaegselt justiitsministeeriumi otsusega uue partnerlusseaduse ettevalmistamine lõpetada võis tähelepanelik lehelugeja leida välisuudiste sektsioonist nupu, kus teatati, et  USAs on California osariigi ülemkohus kuulutanud 2008. aastal vastu võetud geiabielud keelustanud Prop 81 põhiseadusevastaseks. California ülemkohtu hinnangul rikuti sellega inimeste põhiõigust võrdsele kohtlemisele seaduse ees ning kui otsus kaevatakse edasi USA ülemkohtusse, võib tulemuseks olla geiabielude seadustamine kogu riigis. Viimaste nädalate sündmuste taustal tundub ebatõenäoline, et midagi sellesarnast kunagi ka Eestis  toimuda võiks, ent kõigest kahe aasta eest meenutas California partnerlusseaduse arutelu pilt pea kõigis aspektides Eesti oma. Ma ei taha küll ennustada, et järgime LGBT-õiguste arengus samm-sammult California eeskuju – kultuuriline ja ajalooline taust erineb selleks liiga palju –, ent ehk aitab lühike tagasivaade geiabielude seadustamisele Californias vähemalt siinset arutelu kontekstualiseerida ning juhtida tähelepanu küsimustele, millest meie  sageli emotsionaalne meediakajastus on mööda vaadanud. 

Pikk tee geiabielude legaliseerimiseni Californias algas 2000. aastal, kui osariigi kodanikud võtsid 61% häälteenamusega vastu Prop  22, millega loeti „ainult mehe ja naise vahel sõlmitud abielu seaduse ees kehtivaks”. 2008. aasta kevadel kuulutas California ülemkohus Prop 22 pika kohtuvaidluse järel osariigi põhiseaduse vastaseks. Vastureaktsioon ei lasknud ennast oodata: geiabielude vastased mobiliseerusid kiiresti ja sügisesteks presidendivalimisteks oli valminud järgmine rahvahääletus, Prop 8, millega nõuti juba konstitutsioonimuudatust. Erakordselt kalli kampaania käigus tõid  samasooliste abielude vastased välja hulga argumente, mis peaksid ka kohalikus kontekstis tuttavalt kõlama: samasooliste kooselu on partnerluslepingutega juba reguleeritud, geiabielude lubamine vähendaks traditsioonilise abielu erilist staatust ühiskonnas ja õõnestaks juba niigi kõikuvat peremudelit „isa, ema, lapsed” veelgi. 

Mida mõtleksid lapsed, kui neile juba imikueast sisendada, et traditsiooniline abielu on vaid üks paljudest kooselumudelitest? Tolerants on tore asi küll, aga vähemused peavad siiski austama enamuse arvamust ja nii edasi.  Lisaks tekitasid erinevad kristlik-konservatiivsed organisatsioonid hulgaliselt moraalset paanikat, üritades mõjutada californialaste valimiseelistusi tavapäraste hirmutavate stereotüüpide abil. Kokkuvõtvalt väideti järgmist: homoseksuaalne eluviis on inimese vaba valik; homoseksuaalsus on patt ja seega moraalselt taunitav; homoseksuaalseid inimesi võib tolereerida, kuni nad oma orientatsiooni avalikult ei demonstreeri. 

Valimiste-eelsed arvamusküsitlused näitasid pikka aega vastuhääletajate tugevat ülekaalu ning vahetult enne novembrikuiseid valimisi tundus, et teist korda samasooliste  abielu keelustamine läbi ei lähe. Prop 8 vastu olid kõik osariigi tähtsamad päevalehed, presidendikandidaat Barack Obama, aga ka näiteks paljud juudi ja episkopaalsed kogudused. Ilmselt mõjutasid rahvahääletuse tulemusi ka Massachusettsi ja Connecticuti osariigi otsus samasooliste abielu ilma igasuguste piiranguteta legaliseerida. Siiski võitsid lõpuks geiabielude vastased ning Prop 8 võeti 52% häälteenamusega vastu. 

Järgmine peatükk California abieluseaduse saagas algas siis, kui kaks homoseksuaalset paari kaebasid osariigi kohtusse, väites, et Prop 8 rikub Ühendriikide põhiseaduse 14.  parandust, millega tagatakse kõikide inimeste võrdsus seaduse ees. Hagejad väitsid esiteks, et kuigi Californias on samasoolistel paaridel võimalik sõlmida partnerlusleping, millega on võimalik omandada enamik abielulepinguga kaasnevaid õigusi ja soodustusi, on abielu institutsiooni ühiskondlik kaal niivõrd suur, et abiellumisõiguse keelamine samasoolistele võib põhjustada emotsionaalseid ja sotsiaalseid traumasid. Teiseks väideti, et seksuaalse orientatsiooni põhjal diskrimineerimine on irratsionaalne ja seega põhjendamatu. Kolmandaks väideti, et samasooliste abielu legaliseerimine ei mõjuta kuidagiviisi heteroseksuaalse kooselu kvaliteeti, mistõttu ei ole põhjendatud riigi sekkumine kolmandate isikute eraellu. Reaalselt keskenduti kohtuprotsessil teisele ja kolmandal punktile, sest partnerluslepingu ja abielulepingu kultuurilist erinevust tunnistasid ka Prop 8 pooldajad. Niisiis oli küsimus  tegelikult selles, kas leidub ratsionaalseid argumente, mis eristaksid samasooliste abielu heteroseksuaalsest abielust. Vastavad eksperthinnangud kujutasid endast lihtsalt tavapäraste LGBT-stereotüüpide ümberlükkamist: samasoolistes peredes üles kasvanud lapsed ei erine millegi poolest traditsioonilistes perekondades kasvanud lastest, samasooliste abielu lubamine ei kahjusta kuidagi traditsioonilist peremudelit ning lihtsustab paljude samasooliste  perede ja nende laste elukorraldust kedagi kahjustamata. Meie vaatepunktist ilmselt kõige huvitavam on aga kohtu otsus esitada „abielu” definitsioon, mille kohaselt on see „kahe inimese armastuse ja pühendumuse kõrgeim kultuuriliselt tunnustatud väljendus”. Eraldi toodi välja, et „riik pole kunagi huvitunud abielu prokreatiivsest rollist” ega heterovõi homoseksuaalsete inimeste osakaalust ühiskonnas ning et „sugude eristamisega seadusandluses  põlistatakse implitsiitselt traditsioonilised soorollid”. Tõepoolest, ka viljatutel paaridel on nii Eestis kui Ameerikas abieluõigus täiesti olemas, ja kui „loomulik” soojätkamine välja arvata, võib soo põhjal inimsuhete reguleerimine põhineda ainult arusaamadel „traditsioonilistest” soorollidest. See aga on tugevas vastuolus kaasaegsete arusaamadega võrdõiguslikkusest ning kui igapäevaelus võivad mingid soostereotüübid küll veel püsida,  siis riiklikus regulatsioonis neid olla ei tohi. 

California ülemkohtu käsitluses oli LGBTinimeste abiellumisõigus inimõiguslik küsimus, mis puudutas lisaks homoseksuaalsetele inimestele veel sugude võrdõiguslikkuse küsimust laiemalt. Seetõttu otsustas kohus, et samasooliste abiellumisõigus ei ole küsimus, mida võib rahvahääletusega anda või ära võtta. Liberaalne demokraatia eksisteerib vaid väljendina: kes tahab demokraatiat, peab võtma ka liberaalsuse koos võrdõiguslikkuse ja mu
ude  „ebamugavustega”. Kogu selle kemplemise taustal on huvitav märkida, et kui mõned äärmusparempoolsed raadiojaamad välja arvata, on diskussioon Prop 8 üle muutunud üha inimõigustepõhisemaks; kohtuvaidluses rõhutasid ka geiabielude-vastased, et nende eesmärk pole kellegi põhiõigusi rikkuda või kooseluõigusi ära võtta. Säärast paradigmamuutust tahaks näha ka Eesti partnerlusseaduse (partnerlus! isegi mitte abielu!) diskussioonis, vähemalt  riiklikul tasandil. Miks peaksid poliitikud andma inimeste eraelule moraalse hinnangu või otsustama nende kooselu „olulisuse” üle? Võiks ju vaielda selle üle, milline on abielu kultuuriline tähendus Eestis, kui palju peaks riik reguleerima eraisikute kooselu või kust läheb diskrimineerimise ja võrdõiguslikkuse piir. Igal juhul aitaks inimõigustepõhine diskursus kiiresti hinnata mõningaid pealiskaudsemaid poliitilisi loosungeid: asendage lihtsalt väljaütlemises  sõna „samasooline” sõnaga „juut” või „mustanahaline”. Kui hakkab kõhe, siis võib diskussiooni sealkohal lõpetada.

1 Prop – ballot proposition (ingl k). Argikeeles kutsutakse nii rahvahääletuse