Andrei Nekrassovi ja Olga Konskaja pikka dokumentaali „Vene õppetunnid” vaadates tundsin ja teadsin, mis on põletanud autorite hinge: neil, venelastel, on piinlik oma kodumaa võimuladviku tegude pärast, häbi naaberrahvaste kägistamise pärast, nad on tundnud isiklikku alandust suure kultuurriigi üha enam langeva prestiiži pärast. Südametunnistus on käskinud Nekrassovil ja Konskajal rääkida tõtt, nad on haaranud kaamerad ning püüdnud seda teha. Sest olude sunnil kuidagimoodi punaimpeeriumi kokkuvarisemisega leppinud ladvik on oma kuuleka propagandaameti kaudu hakanud levitama uut müüti, nagu oleks Nõukogude Liidu lagunemine olnud veretu ja et see on koguni Kremli teene. Mis on kuigivõrd õige meil, Eestis, see ei vasta sugugi tõele ei Kaukaasias ega mujal Baltikumis ja Moldovas, isegi mitte Moskvas endas. Nekrassov ja Konskaja on meie kui vaataja jaoks publitsisti kirega paljastanud seda uut valet, tõestanud, et lagunemisprotsess oli brutaalne, eriti käib see nende kohta, kes üritasid seda protsessi peatada. Veelgi enam – lagunemise vastased ei ole jätnud katseid impeerium taastada, olgu siis mõjusfääride laiendamise või ripatsriikide loomise teel. Seda enam, et ajalooline kogemus on juba olemas bolševismi ajast: 1921. aastal loodi nn Tannu-Tuva Rahvavabariik, mida maailmas tunnustas ainult üks riik. Arvake ära, milline? Niinimetatud iseseisvate Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga pole läinud märkimisväärsed paremini.
Andrei Nekrassov liikus 2008. aasta sõjatandri (Lõuna- ja Põhja-Osseetia ning ümberkaudne ala) poole lõunast, Konskaja põhjast. Nad on jäädvustanud kaamera ja mikrofoniga dokumente jõhkrusest ja metsikusest, millega Vene armee territooriumi hõivas, olgu oma ehtsas mundris või siis rahuvalvajateks või osseetideks maskeerununa. Mul on eriline nõrkus propagandariugaste vastu, nii et nende sõjardite paljastamine Nekrassovi ja Konskaja poolt pakkus mulle suurt huvi. Vene filmikunsti ajaloost on teada, kuidas Sergei Eisenstein ja Mihhail Romm monteerisid oma Lev Trotskit ülistavad filmid ümber Stalini panegüürikaks. Hiljem sooritas Romm tõeliselt jõulise tsirkusenumbri: tegi natsikroonikatest Hitleri- ja natsismivastase filmi „Tavaline fašism”.
Ja tõepoolest, seesuguseks pettuseks ei lähe niivõrd vaja kääre (s.t ümbermonteerimist) kui kaadrite varustamist uue diktoritekstiga. See trikk töötab isegi fotode puhul – pange pildile teine allkiri ning enamik vaatajaid usub, mis te ütlete! Nekrassov ja Konskaja näitavad meile kõigepealt Vene telekanalites demonstreeritud ning ka maailma infoagentuuridele edastatud kaadreid, kuidas Gruusia lennukid justkui pommitaksid Tshinvalit (Lõuna-Ossetia pealinna). Tegelikult on aga tegemist kaadritega, kus hoopis pesuehtsad Vene lennukid pommitavad Gorit (Gruusia suuruselt viies linn). Kui palju vaatajaid maailmas oskab eristada neid kaht linna, seda enam, et lennukimarkides pole erinevust? Peaaegu mitte keegi! Pane aga diktor rääkima seda, mis tarvis, ning kogu maailm usub.
Kõige rohkem on autoreid riivanud (ja seda lausa isiklikult) mõnede Vene poliitikute ja kindralite küünilisus, ohvritele näkkusülitamine. Näeme veel paar kuud enne sõja algust presidendiks olnud Vladimir Putini intervjuusid, täis kõige mustemat valet. Nekrassovi ja Konskaja filmis on Oscarit väärt kaadreid, näiteks laipade loopimine prügiautosse. Maailmale meenuvad kindlasti lõigud natsikoonduslaagritest, mille vabastamise järel ei jäänud lääneliitlastel haiguste levitamise tõkestamiseks muud üle kui surnukehad buldooseriga mulla alla ajada. „Vene õppetundides” võib näha kalmistuid, mille ühishaudadesse maeti tapetud, ning leski, kes oleksid kaotanud oma armastatud mehe. Vene tank tappis isegi kurttumma naise, kes oli sama süütu kui teisedki ohvrid. Ema ei lubata oma sõjas langenud poja hauale, kuna see on nüüd „iseseisva” Lõuna-Osseetia territooriumil. Inimesi loobiti kaevudesse, kallati üle bensiiniga, süüdati põlema. Seda tunnistab toona eksitusse viidud venelasest sõdur, kes ise kuritegudest osa võttis. Jääb loota, et kunagi lähevad ka paljudel teistel silmad lahti.
Nekrassov ja Konskaja on vältinud pealetikkuvat paatost, näpuga näitamist, veel vähem õhutamist kättemaksule. Linateos on eelkõige inimlik. Juhtmotiivideks on gruusia ikoonid ja palved, võrratu mägimaastik, filmi paatoseks kaastunne, osavõtlike venelastena tajuvad autorid oma kodumaa ränka süüd. Ja on ainult üks viis seda heastada: sellest rääkida, roimad hukka mõista. On vaks vahet, kas Venemaa ladviku kuritegevust paljastavad venelased või teevad seda mõned teised. Nekrassov ja Konskaja armastavad ja on armastanud (Konskaja on meie hulgast lahkunud) oma kodumaad just nõnda, nagu seda on teinud minu kunagised dissidentidest sõbrad. Müts maha selle ees! Aga …
Mõned meie poliitikud on seoses selle filmiga püüdnud üles puhuda russofoobiahüsteeriat, nõnda siis üritanud anda filmile uue mõtte, teha umbes sama, mida on tehtud varemgi. Ei, Nekrassovi ja Konskaja linateos on eelkõige humanistlik, kindlasti ei ole see Vene-vastane, eelkõige ikkagi sõjasüütajatevastane. Taas võime täheldada ohtlikku tendentsi: meil segatakse ära tõene sõnum ja professionaalne, dokumentaalne informatsioon. Kui me seda vahet ei tee, ei hakka tegema, siis järgneb automaatselt loogiline samm nõuda sõnumi muutmist endale meelepärases suunas, mida võibki juba märgata.
Tuleb kahjuks tõdeda, et „Vene õppetunnid” on oma pildilises teostuses kaunis amatöörlik ning seda ilmselt põhjusel, et filmitavates paikades ei andnud üles seada korralikku võtteaparatuuri, isegi mitte kaasas kanda head kaamerat. Samuti oleks mõistlik seda lühendada, praegu on see ülearu pikk (ligi kaks tundi) ning teemati hüplev: kord on juttu Gruusia 2008. aasta augustisõjast, siis Abhaasia sõjast (1992-1993). Need võiks lahus hoida. Ehk teha kaks ise filmi? Praegusel kujul pole need kas publikule, kes pole üksikasjadega kursis, koguni eristatavad. Mõned intervjuud venivad ja venivad. Ma ju mõistan, et kahju on lõigata välja filmitud materjali, kuid ometi peab seda tegema. Vahel on kaamera vaateväli timmimata, samuti valgustundlikkus. Kas see tuleneb varjatud kaameraga töötamisest? Ka ei ehi filmi sagedased kordused, mille mõte jääb arusaamatuks.