Lennuki jõudmine Marini on tema dramatiseeringutest hästi näha: „Vargamäe kuningriigis” pakkus dramatiseerijale huvi Indrek, kuid „Wargamäe Wabariigiks” oli selge, et Marita ei saa mõista Indreku meelelaadi ning seletamatut sidet Vargamäega, mistõttu Nüganeni lavastus algas pojale järele vaatava Mariga (Epp Eespäev). „Vargamäe varjus” on Lennuk vaatenurga hoopis teistpidi pööranud ning rakendanud Indreku ja teised Vargamäe mehed just Mari loo rääkimiseks. Nii saab vaataja Ülle Lichtfeldti esituses näha viit erinevat Mari: Jussi (Indrek Saar) pilav noor neiu, kes lõpuks oma armastust tunnistab; kohustusi ja võimalusi kaaluv naine, kes lõpuks Andresele (Tarvo Sõmer) läheb; perenaisenagi kahtlev Sauna-Mari; hetkelise enesekindluse leidnud abikaasa, kes Andrest ja Pearut (Velvo Väli) kui lapsi korrale kutsub, ning kahetsusest puretud igatsev naine ja ema.
Kostüümid jutustavad kaasa
Lichtfeldt mängib pidevalt põrandaid küürivat Mari rahu kaudu, pingestades lavaruumi pigem tasase pihtimuse kui karjetega. Juba Jussi narritades on Lichtfeldti Maris emalikku hoolt, ta ei pea paljuks asju ise korda ajada, olgu siis selleks kas või abieluettepaneku tegemine. Ehk on just see hoolitsemisvajadus ka põhjus, miks sureva Krõõda palve Marile niivõrd korda läheb, et ta võõra pere eest hoolitsedes paratamatult enda omasse mõra lööb. Päris selgelt Mari põhjused Lennuki lavastusest siiski välja ei tule, nagu jääb segaseks Jussigi roll Mari otsuse kujunemisel. Kuigi lavastuses on pühendatud Krõõda suremisele ning Mari ja Jussi kaugenemisele päris mitu stseeni, jääb siiski mulje, et instseneerija pole tahtnud oma peategelast hukka mõista, oskamata aga tema pattulangemist päriselt põhjendada.
Seetõttu mängib Lichtfeldt Mari kuulekaks alamaks, kes täidab vaid peremeeste käsku, mis aga algusstseenide ülemeeliku ja eneseteadliku Mariga raskelt kokku hakkab. See ebalus süveneb veelgi, kui näeme Mari suutmatust tõredale Andresele vastu hakata ja seda, et ta laseb end kutsuda Sauna-Mariks, kes küll talus elab, aga on mõtetega endiselt mudas. Ilmselt on Mari ebakindlus vajalik selleks, et mängida suureks tema väärtus, kui ta Andresele poja sünnitab, kuid lavastuse üldine ajakontekstitus, mis väljendub eriti kostüümides (Liisa Soolepp), viib vaatajad laval toimuvat hindama pigem tänapäeva mõõdupuude järgi ja nii jääb Tammsaare konflikt kaugeks. Seetõttu saab Mari tõelise jõu tagasi alles poja sünni järel Andresele võrdseks kaaslaseks tõustes ning tema teadvuse uppumine kahetsusse Jussile tehtu pärast on mängitud juba kaasahaarava hapra leppimisega.
Eelkirjeldatu näitab sedagi, et lavastuse pingsamad stseenid on just need, kus laval Lichtfeldt ja Indrek Saar. Viimasel on täita topeltroll: alguses Juss, hiljem Indrek. See lavastuse tõlgenduslikult olulisim valik annab aimu Lennuki põhjustest Mari lugu rääkida, tõustes esile seda enam, et Saare rollides on üllatuslikkust. Vaataja tutvub Jussiga kõigepealt tema hääle kaudu, mis aga pole sugugi kohe äratuntav. Alles mõni aeg hiljem kukub lavale Juss ise: poisikeselikult sirgeselgne, tegutsemistahteline ja ebakindel ühekorraga – pole ime, et Mari teda kohe tõsiselt ei võta, kuigi varsti on nii Marile kui ka vaatajale selge, et see „läbipaistev poolkoib” on sama uhket tõugu kui ükskõik mis peremees. Tänu Soolepa jutustavatele kostüümidele – nii on Jussil üks püksisäär kitsam ning riided kohati läbipaistvad – saab Saar nagu teisedki näitlejad loobuda välise rollijoonisega trikitamisest, et keskenduda sõnale ja Lennuki rahvalik-muigelistele torkefraasidele. Kahtlemata on „Vargamäe varjus” Saare näitlejateel oluline lavastus, näidates, et ta suudab koomilise groteski, mis lõikas hästi „Mtšenski maakonna leedi Macbethis” (PRO3, 2009, lavastaja Eili Neuhaus), vaevata pöörata kaasamõtlemist ergutavaks mängulustiks ka siis, kui lausutavad sõnad on lustakusest kaugel. Tema mängitud Mari hüljatud Juss on ühelt poolt rahulik kaotaja, kes oma naisele midagi ette heita ei suuda, ning teiselt poolt peremehe abitu konkurent. Nagu ennegi viidatud, ei jookse dramatiseering neis stseenides alati sujuvalt ja nii jääbki vaatajat painama küsimus, kuhu kadus Jussi nooruspõlve uhkus, millesse Mari vahest armuski.
Mesilane – lind või loom?
Lennuki lavastuses on Mari ja Juss pärast kokkuhakkamise otsust vaataja ees uuesti juba kahe lapse vanematena, kuid vahepealne aeg vajanuks stseeni või paari, mis annaks aimu, kas noorte teineteisest kaugenemise taga oli töörutiin, kurnav saunapere staatus, Jussi süvenev tuultega sõber olemine või midagi neljandat. Lennuk pole dramatiseerijana kunagi peljanud lisategelasi ja fabritseeritud stseene lisada, meenutatagu kas või Mäe talu koera „Vargamäe kuningriigis”, kuid sel korral on usk Tammsaare narratiiviloomesse olnud liialt tugev. Lisastseenidega saanuks ehk pikemalt põhjendada sedagi, miks Mari Indrekus, oma pojas Andresega, nii väga Jussi nägi. Tõsi, Saar mängib Indreku otsekui rahu leidnud Jussiks selletagi: Indrek istub hääbuva Mari kõrval nagu kunagi Juss, kes naljaga pooleks Hundipalu õuntest mõtles. See Indrek polegi nagu toosama „Tõe ja õiguse” III osa revolutsiooni keskelt korraks naasnud poeg, kes oma emale surmkanget rohtu toob, vaid pigem viimase osa vanem, Vargamäele naasnud ja oma eluga leppinud Indrek, kel õige pea avanevad silmad, et näha Tiinas uut võimalust. Nii saab Lennuki lavastuses Indrek Jussi elu lõpuni elada ning Mari rahulikult puhata, ükskõik, kas siis kirikumüüride sees või väljaspool neid. Tõlgendusena on see magus mõtlemisaine ka mõnele dramaturgilisele iluveale vaatamata.
Omamoodi mõtteainet pakuvad ka Velvo Väli Pearu arutlused selle üle, kas mesilane on lind või loom. Selles Pearus pole pahatahtlikkust ollagi, pigemini on ta isehakanud filosoof, peaaegu looduslaps, kes kuidagi naabrimehe võõraste poolt kirja pandud tõde ja õigust tõsiselt võtta ei taha (kui ta ka sellest päriselt aru ei saa). Nii on ehk just Pearu üdini eestlaslik, pidades pigem omaette aru, kui et teistelt nõu küsima minna. Ilmselt on stoilise ja jõulise Andresega saalis olijail kergem samastuda – eks sellisena ole eestlasi pikalt käsitletud –, kuid Lennuk tundub tahtvat Pearut rehabiliteerida, vaikselt muiates osutada temagi eestlaslikele omadustele. Igal juhul on see vaatajale häiriv peegelpilt, kui tahetakse vähegi Väli koomikast läbi näha.
Jumal põrandapragude vahel
Õnneks jääb Väli Pearu kehastamisel üsnagi diskreetseks, kasutades kerget tangosammu ja nasaalset ohet parajal määral, lastes nii hiiliva kõnnaku ja ulaka pilgu taga aimata ühtaegu tunnustust naabrimehele, kes niivõrd vägevad naised endaga sidunud, ning austust nende naiste vastu, kes töömeeste maailmas vastu peavad. Väli Pearu on Andresele vääriline naaber, olles teinekord ümbritsevast teadlikumgi – just Pearu kaastundlik pilk on see, mis Andresele ja vaatajale Mari hullumisest teada annab. Tundub, et Välile sobivad Tammsaare tegelased, ka „Vargamäe kuningriigi” Eedi oli mängitud relvituks tegeva sisemise loogikaga, mis õigustatult aastapreemiale nomineerus. Tarvo Sõmer Andresena ei saa arusaadavalt Välile sarnase sarmiga vastata – tema tegelase kujutamise kaanon on selleks liialt tugev –, kuid selge polariseerumine ei hakka liialt häirima, sest lavastuse keskpunktiks on siiski Mari ning tema kahetsus Jussile tehtu pärast, mistõttu Andres ei saagi armastusväärne olla. Näitlejale raske positsioon, kuid Sõmer tuleb sellest liigse tõekuulutamiseta välja, mängides pigem suureks ürgmeheliku vajaduse saada meessoost järglasi. Nii on Andrese suhe jumalagagi läbirääkimiste-põhine: sina annad mulle poja, mina enam naist ei löö – kui just väga vaja ei ole. Tundub, et see pragmaatilisus usuküsimustes on Le
nnuki Tammsaare-dramatiseeringutes üha süvenenud. Seda tunnet rõhutavad ka Rohumaa ja Nüganeni mastaapsed vabaõhulavastused, kus kristlike sümbolitega julgemini ringi käidi: tõmmati puude vahele suur kirikukell või kanti väljale kokku ristimägi.
„Vargamäe varjus” on jumal instseneerija soovil ja kunstniku (Mihkel Ehala) minimalistlikus lahenduses sõna otseses mõttes põrandapragude vahele pugenud, oodates seal hoolsat igapäevast puhtaksnühkimist. Tuleb tunnistada, et niivõrd läbi töötatud kunstnikutööd kohtab eesti teatris harva. Usutavasti on osalt selle põhjuseks hirm, et laval öeldava teksti kaudu seletuse saavad kujunduslahendused haaravad lavastusterviku tõlgendusvõimalustel köiega kõrist kinni, kuid Lennuki, Ehala ja Soolepa koostöö Vargamäel tõestab kaht asja. Esiteks seda, et kui teksti dramaturgiline kude on piisavalt tihe, laseb täpne ja üheselt mõistetav kujundus näitlejail ennekõike siserežiile pühenduda, mille tulemusel sünnivad õnnestunud rollilahendused. Teiseks aga kinnitab Tšehhovi-aegset tõdemust, et juba lavastuse alguses laval olev köis, mis vaatajale edasises asjade käigus kahtlust ei jäta, ei vähenda loo pinget, kui seda toanurka konutama ei jäeta, vaid võrdse partnerina mängu kaasatakse.