Sarapuu loomingus mängivad teatud osa hämaravõitu vihjed stiilidele, kunstiajalugu armastab ta ilmselgelt, kuid eeskätt võitles Sarapuu nõukogude massikultuuri eest. Sarapuu, nagu hiljem ka Olav Maran, vihkab südamest nõukogude modernismi ja lähetab sellele eskapistlikke vastuteese, mis on täis romantilisi ja vanaaegseid kunstistiile ülerehitsevaid käsitlusi. Sarapuu oma äärmusliku karakteriga on muidugi lubatavuse piiridel, millest tänapäeval on muide raske rääkida, sest kes ikka enam näeks mingis naivistlikus plikapildis miini nõukogude naise ideaalile.
Tänapäeva mõistes esindas Sarapuu mingit eritahku glamuurifilosoofiast. Tema maalid rajanesid romantilistele süžeedele, teostatud kerge huumoriga. Tema kangelannad on noored ja kenakesed, kuigi mitte igaühe maitsele vastavad naised, kes on sageli allutatud soorollide võrgustikule, kus valitses ebavõrdsus meeste ja naiste vahel. Kunstis kehtisid väga elujõulised soorollide stereotüübid, mis naiselt eeldasid peamiselt mehe seksuaalset teenindamist. Tegelikult see nii ei tarvitsenud ollagi, kuid eesti kunst täitus selliste meelalt ootusvalmis, glamuurseks sätitud naistega, mis oli muidugi piinlik. Sarapuu oli huvitavam kui teised, sest temal oli uurija positsioon. Näib, et tema peas kohtuvad nõukogude ja Põhjamaade naise ideaal, kes on otsustusvõimeline, iseseisev ja kelle kõrvale tavaliselt projitseeritakse nõrk, endasse kapseldunud mees. Sarapuu ajab nendevahelised rollijaotused segi, arendab ebaharilikke käitumisliine, on satiirik ja siiski vahel ka õrn.
1970/80ndate vahetusel jõuab Sarapuu, muide täiesti iseseisvalt, massikultuuri seisukohtade sõnastamisele. Tema uutes maalides vabaneb kultuur oma humanistlikust sügavusest, muutudes erootiliseks, dekoratiivseks ja kergesti omandatavaks. Esimese eesti kunstnikuna hülgas Sarapuu modernistliku eksistentsiaalselt mõtleva subjekti, kelle asemele tulid eufoorilised, ebaloogiliselt tegutsevad kangelased ja kangelannad, kelle elu põrkub kokku mütoloogilise maailmaga. Tänavale jalakäijate sekka ilmuvad koletised, dinosaurustel on kõik alfaisasele iseloomulikud refleksid, naised on kiimalised ja hulguvad mehi otsides näljase näoga ringi jne. Selle segasevõitu, eesti postmodernistliku arhitektuuri eest võidelnud arhitektide silmis hunnitu seksiorgia foonil on eraldiseisev tema maalitsükkel suurte Kalevipoja-aineliste kompositsioonidega. Tööd on tähtsad mitmeti, sest toovad õrnukesse, naiselikku eesti kunsti fallokraatilise mõtlemise ja õnneks täiesti ebarealistliku tegelase – erekteeruvast peenisest vaevatud sõgeda hiiu.
Sarapuu 1990/2000ndate loomingus on samuti mitmeid õnnestumisi, vana vastandujana on ta leidnud tee võimuni ja maalib Eesti Vabariigi politiikat kritiseerivaid maale. Juhan Liiv (!) annab oma viimase pintsaku vaesele riigile, EL annab eestlasele banaani, kui ta liitub jne.
Sügavus, tundub, ei jäta kedagi puudutamata.
Vaala näitus on tagasivaatav, tähistades Lembit Sarapuu 80. juubelit.