Filmi keskseks tegelaseks on pereisa Mikael (Ville Virtanen). Ta läks oma naisest, kellega tal oli kaks last, lahku. Lahutuse käigus jäi tütar naisele ja poeg mehele. Lapsed on nüüd juba täisealiseks saanud ning kohtuvad uuesti ema matuste tõttu. Mikael võtab tütre oma katuse alla, küll kerge ebalusega, kuid siiski. Õige pea paistab, et poeg Daniel (Lauri Tilkanen) ja tütar Tilda (Pihla Viitala) tunnevad üksteise vastu midagi enamat kui sugulusside seda lubada võiks. Isa satub paanikasse, saadab oma uue naise koos noorima pojaga jalust ära hotelli, paneb halvatud isa vanadekodusse ja asub keelatud armastust välja juurima. Noored küll väidavad, et nad ei seksi, ja intsesti stseene filmist otsida ei tasu. Isa ja tema sõbrad leiavad siiski, et Danieli ja Tilda suhe on ebaterve, ning teevad kõik endast oleneva, et armastajapaari lahku ajada. Lõpuks jääb Mikael ilma kogu perest, kes tal filmi alguses oli. Tuleb alustada uuesti.
Salmenperä on kommenteerinud filmi lõppu, et alguses oli ta plaaninud lõpetada stseeniga, kus Mikael läheb oma isale vanadekodusse külla, kuid loobus sellest, sest see tundus liiga moosine. Ta on praeguse lõpuga rohkem rahul, sest see jätab kõik otsad lahti, kõik teed valla. See tähendab vabanemist, vabanemist hirmudest, tabudest, ootustest, sissetallatud radadest. Näitlejate ansambel on igati meisterlik, pilgud, muiged, pisemad žestid on kõik kenasti paigas; dialoogid on vaimukad, mitte liialt ponnistatud. Pihla Viitala mängib mõnuga isa silmis suurimat paharetti ja kurja juurt, elus räsida saanud mässumeelset tütart, kes venna „ära rikub”. Esialgu näib, et vend on talle pigem mängukann, kellega ta flirdib vaid isa ja ülejäänud sugulaste ärritamiseks, kuid ajapikku usaldus kasvab ning kiindumus venna vastu suureneb. Tilda on mõnes mõttes klišeelik intrigant või provotseerija, kuid õnneks on tal olemas ka inimlik ja õrnem pool, ta pole pelk manipulaator.
Lauri Tilkaneni rolliks on ülihoolitseva isa silmatera Daniel, kes on saanud ühtaegu nii range (vehklemistreeningud) kui hellitava kasvatuse ja paistab, et tal on kanaisa poputamisest kõrini. Ta ei taha enam, et teda hoitaks nagu vati sees, ta tahab näha tõelist elu, põgeneda koos armsa õekesega kodust ja alustada oma elu. Õe ja venna siseheitlustele ja arengule saab vaataja kaasa elada piisavalt, kahjuks on jäänud pinnapealsemaks Mikaeli uue naise ja tema poja läbielamiste kajastamine. Kuid selle võib andeks anda, sest lõpuks on see ju komöödia ning nii poeg kui uus naine pakuvad parasjagu nalja. Näiteks ihaleb ka uus naine oma ellu rohkem kirge ja maandab seda tantsutundide võtmisega.
Mikael ise meenutab ehk eesti vaatajale kergelt filmis „Noor pensionär” mänginud Ervin Abelit. Mikael on samuti habras, murelik, kurva kuju rüütel. Kuigi ta on elus heale järjele jõudnud, on temas palju ebakindlust, mille päästab valla tütre saabumine. Mikael on ontlik mees, kes tahab, et kõik oleks nii nagu peab, ja kes talle seda saakski ette heita, eriti kui murekohaks on tema oma laste armuelu, isegi kui intsest on vaid imaginaarne. „Pahas peres” näeme, kuidas pole halba ilma heata ja head halvata. Segunevad jällenägemisrõõm ja lein, taaskohtumisest kasvab lahkuminek, isale saab sellest painaja, poeg leiab õnne. Hirmul on suured silmad ja see võib panna meid vastu võtma otsuseid, mida enam nullida ei saa. Salmenperä on öelnud, et talle on meeltmööda inimeste hirmude uurimine. Hirmude kaudu avanevad tabud ning inimhinge pahupool. Sealjuures soovib autor filmi teha võimalikult elulise, mitte liigsetesse keerutustesse laskuva kunstfilmi kujul. See on tal igatahes õnnestunud.
Kuigi filmis on ka kerget action’it, on „Paha pere” toon karge ja mõõdukas. Filmi visuaalset poolt võib vaid kiita, kõik on sujuv ja paigas, midagi pole üle või puudu. Kõige rohkem on kiidetud filmi lõpustseeni ja -kaadreid. Tõesti, neis on omamoodi poeesia.