Kunstnikud kehtestasid oma isikliku aja, mis ei olnud otsesõltuvuses maailma kunstimetropolide kiirjooksurütmist ning eiras samal ajal poliitilise diktatuuri tarretavaid korraldusi ja tellimusi, kandes ühtlasi eesti kunsti järjepidevust selle parimas osas ning saades tähendusrikkuse pikemas perspektiivis, aja kuludes. Ühest küljest oli see paratamatus, teisest küljest teadlik valik. Tolle ajajärgu eripära on viimati üritanud lahti muukida ja sõnastada Sirje Helme oma 2007. aastal Kumus peetud ettekandes rahvusvahelisel konverentsil „Erinevad modernismid, erinevad avangardid“, keskendudes sellele, kuidas Eesti olukord ja kunsti asend säälhulgas kummutab ja ületab tavapärase lepitamatu vastuolu modernismi ja avangardi vahel ning kuidas eesti kunsti mõtestamisel ei ole suurt midagi pääle hakata harjumuspäraste kunstilooliste trafarettidega.
Nagu ütleb näitusepealkirja teine osa „Asjaliku ja asjatu kunsti piiril”, uuritakse samuti mänge piirialadel. Olgu siis tegu natuurist lähtunud, aga selgelt esemetu kunsti kogemusest rikastatud või ka sürrealismi sulatusahjust läbi käinud ilmingutega. Hõlmatud on kolmekümne kahe autori looming – pool neist pagulusest ja pool kodumaalt. Klassikud ja õpetajad on kõrvu vähem tuntud kunstnike ja õpilastega. Mitmed teosed on väljas esmakordselt. Veel rohkem on neid, mida pole varem eksponeeritud Eestis või Tartus.
Eeltöö
Näituse mõte ei ole sündinud üleöö. Selle taga on muuhulgas kunstiühingu Pallas, mida hakati taastama aastal 1988, enda kahekümne aasta näitusetegevus ja sellega kaasnenud uurimistöö. Alguspunktiks võib pidada Aleksander Vardi abstraktsioonide suuremat näitust 1991. aastal Tartu Kunstimajas. Aga säältpääle on lisanud teadmist Valve Janovi, Ülo Soosteri, Eduard Rüga, Helju Sarnet Zaurami ja teiste suurema- või vähemamahulised näitused Tartu Kunstimajas, Küü galeriis ja mujal, ka Tallinnas. Järjekindlalt on tegeletud 1960. aasta rühmitise, millesse kuulusid Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires, tutvustamise ja väärtustamisega.
Sirje Helme koostas Kumu eelmängude sarjas aastate eest Rüütelkonna hoones eesti kunsti ülevaatenäituse, mille üks tuba esitas väikse, aga värske ja õnnestunud väljavõtte Teise maailmasõja järgsest, peamiselt Tartus sündinud abstraktsest kunstist, kaasates Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Kaja Kärneri, Valve Janovi jt tööd See valik tekitas erilise kiusatuse näha vastavat ainest palju rohkem ja korraga.
Ado Vabbe
Meie Stalini-aegse esemetu kunsti täielik suverään on Ado Vabbe, kes ei esinenud põhimõtteliselt näitustel ja kelle loomingut oli võimalik näha Tartu kunstimuuseumis alles mälestusnäitusel aastal 1962. Kusjuures näituse kataloogis on peaaegu kõigi tema pealkirja järgi oletatavalt abstraktsete teoste juures tärnike, mis märgib ruumipuudusel eksponeerimata jätmist. Meie esiabstraktsionist pöördus tagasi oma noorpõlvekiindumuse juurde. Suhtlemine toimis aga ka kõige ahistavamal ajal. Tartus sekundeeris Vabbele paari väikse teosega Valve Janov („Kalad kasvavad“, 1950). Tinglikku figuurimängu katsetas ka Elmar Kits. Vabbe õpilasi jagus nii pagulusse kui ka kodumaale. Rootsis avastasid sellal järjest söakamalt oma tingliku poole Olev Mikiver ja Arno Vihalemm.
Ülo Sooster, Valve Janov ja Olav Maran
1957. aastast oli esimeste katsetajate seas Eestis Vabbe ja Janovi kõrval Varmo Pirk. Tõenäoselt ka Kaja Kärner, kes elas Tartus Karlova linnaosas Janoviga samas korteris. Meie tinglikus kunstis annab tõmmata mõttelisi jõujooni ning suuremaid ja väiksemaid kaari Delaunayst Chagallini, Kleest Soulages’ini, Matisse’ist Hartungini, Magritte’ist Massonini või Hofmannist Pollockini. Spekter on lai ja põnev, ka tehniliselt, lisades tahvelmaali kollaaži, tilgutamise, pritsimise ja nõrutamise. Kõige kaugemale ulatus haarama Moskvasse asunud pulbitsev Sooster, kes teostas joonerütmide ja tušiplekkide kaudu õnnestunult ka äärmisi informalistlikke võimalusi. 1958. aastast on praegu näitusel Aleksander Vardi ja Lembit Saartsi abstraktsed teosed. Peente ja tihedate toonirütmide loomisel ei ole meie kunstis Vardile peaaegu võrdset („Sümfoonia”, 1963). Kui enne Teist maailmasõda peeti teda stiilipuhtaimaks impressionistiks, siis nüüd esindab ta hämmastava enesestmõistetavusega Prantsusmaal sõja ajal tekkinud suunda, mida hakati kutsuma abstraktseks impressionismiks.
Oma loomingu mahult ja huvide mitmekülgsuselt kerkisid meie sõjajärgse avangardi varases järgus enim esile Ülo Sooster Moskvas, Valve Janov Tartus ja Olav Maran Tallinnas. Maranal oli muuhulgas tihe side Tartu rühmitise kunstnikega.
Paguluses olid 1950. aastaist algatajad ja äratajad, tingliku ja sürrealistliku hoovuse ühendajad Olev Mikiver ja Arno Vihalemm, nõks hiljem sai hoo sisse vilkalt maailma pidi ringi tõtanud Endel Kõks, kes andis väärtuslikku mitmes laadis ja tehnikas ning tõi sisse popkunsti elemendid. Oma iseseisvuvate kujunditega looduses ja hõõguvate värvinägemustega on rahvusvaheliseltki ainulaadne Jaan Grünberg, kelle pisikesis maales on suure teose maht.
Mis välja jäi
Omavahelisis kõnelusis on arvatud, et väljapanek pidanuks olema veel radikaalsem abstraktse kunsti osas. Samuti sedagi, et see pidanuks olema laiem ja avatum konkreetse kunsti poole. Eesmärk oli siiski keskenduda radikaalsele abstraktsionismile ja näidata selle rikkust ja mitmekülgsust meie kunstis Eesti jaoks põrandaalusel perioodil. Sellest lähtuvalt on niigi napist skulptuuriloomingust paraku puudu mõni Pariisis tegutsenud Maire Männiku varasema perioodi kipskonstruktsioon, mis on praegu Kumus nii kehvas seisukorras, et ei kannata transporti, aga samuti Edgar Viiese teravavormiline „Pegasus” (1963), mille väiksem variant on Kumu püsiekspositsioonis. Siis on puudu veel näited pagulaste Eduard Rüga, Leida Rivese, Olev Mikiveri ja Gustav Mäe varaseimaist abstraktseist maalest. Tähelepanust jäid teadlikult kõrvale Eerik Haamri natuurisuurendused ja -võimendused, mille paremik on praegu eksponeeritud suurel isikunäitusel Kumus. Samuti picassolikud deformatsioonid (Sooster, Saarts, Ohakas). Kohaletoodud ja eelvalikud läbinud teoseist jäi kujundamise käigus välja 58 teost. Näitusele mahtus 136 maali, graafilist lehte ja skulptuuri. Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, kunstiühingu Pallas ja 13 erakogust pärit aines osutus erakordselt rikkalikuks ja põnevaks ka selle suhteliselt kitsa teemaasetuse piires.
Tartu näitusel tuleb hästi esile, et 1965. aastast laieneb abstraktse kunsti loomine lehvikuna. Siis õnnestus seda hakata ka tasahaaval välja panema. Vardi sai esimest korda tinglikke maale Tartus eksponeerida alles 1965. aasta lõpus. Mis siis veel nooremaist kunstnikest kõnelda, kes polnud jõudnud endale nime teha. Ja abstraktse kunsti käsitlemise piirangud jätkusid veel väga kaua. Näiteks Vardi 1977. aastal ilmunud albumi ei lubatud Evi Pihlakul võtta ühtki abstraktse loomingu näidet, mis Vardit ennast üpris väga häiris.
Nähtamatu Berliini müür
Meie kunstiilmas on viimane aeg lammutada Berliini müür ja tegeleda pagulaskunstiga süvenevalt, kokkuvõtvalt ja võrdlevalt, näha ja kasutada ära haruldane kahepoolse peegli võlu ja võimalus, mida pakub eesti kunsti käekäik. Panna tähele neid ilu kategooriaid, mis pidasid vastu vabaduse tuleproovile, ning seda, millega oma uues eluruumis oldi valmis astuma dialoogi. See ei tähenda üksnes ja ennekõike kultuuriloolist ekskurssi ja statistilist kogumist, vaid parima, ajakatsumisele vastu pidanud kunsti väljasõelumist ja näitamist. Ning, mis peaasi, kasulik on tajuda mis tahes maailma paigas loodud eesti kunsti kui tervikut. See ei tee meid igal juhul vaesemaks, sest paguluses on sündinud nii suur hulk esmaklassilist looming
ut. Ongi tegelikult paras kurbloolus, et „Põranda all tingimisi”, millega Kunstiühing Pallas tähistab oma 90. aastapäeva, on esimene ulatuslikum väljapanek, kus on võrdselt esindatud nii pagulus kui ka kodumaa. Lätlased on suutnud selliseid näitusi koostada juba aastate eest ja korduvalt, nagu selgus augustikuisel konverentsil Kumus, pagulaskunsti töörühma avaüritusel. Ei maksa samuti unustada, et Eesti iseseisvuse taastamisest on varsti möödas sama palju aega, kui kahe suure sõja vahel meile sõltumatust ülepea antud oli. Ei ole mõtet oma aega kasutamata jätta.