“Agent Salt” on kaasaegne muinasjutt, lugu  orvuks jäänud vaeslapsest, kes satub kurja võõrasisa küüsi, kes näeb lapses vaid vahendit selleks, et võita iseenda väljamõeldud vaenlane, kuri lohe, kelleks filmis on USA. Võõrasisa tahab lohe tappa ja treenib selleks laste armeed, keda saata lohe jalgealust õõnestama. Võtmetegelaseks saab Evelyn Salt, kes on usin õpilane ja teistest alati sammu võrra ees. Õppused on rängad, kuid eesmärk pühitseb abinõu. Evelyn saadetakse lohe teenistusse,  kus ta peab ootama märguannet, millal anda surmahoop. Väikesest muinasjutupajatusest ning märguandest film enam-vähem alguse saabki. Esimestes kaadrites näeme siiski Salti piinamist Põhja-Koreas, kus ta vannub, et on ärinaine, mitte spioon. Evelyni tuleb päästma tema prints, ämblikkude uurija Mike Krause (August Diehl). Läbi filmi on see armustoori üheks liiniks, mis on määratud pinget maha  tõmbama. Muidu väga tempokasse filmi pikitakse kohati stseenikesi Evelyni ja Mike’i õrnast armastusest, mis paraku sellesse filmi eriti ei sobi. On arusaadav, et tegijad soovivad selliste pausidega vaatajaile veidi puhkeaega pakkuda, kuid Salti lapsepõlve, treeningut ja üldist tausta arvestades ei ole selline siiras romantika just kuigi usutav.

Õnneks on neid stseene piisavalt vähe, et mitte filmi ära rikkuda. Hagu antakse filmis igatahes usinasti: kaskadööritrikkidega  pole koonerdatud, jätkub hüppeid, plahvatusi, kihutamist, noavõitlust ja püssipaugutamist. Puudust selles osas kannatama ei pea ja nurisema samuti mitte – kogu tagaajamine on edasi antud väga heal tasemel, efektselt ja korrektselt. „Agent Salt” on selles mõttes klassikaline märulifilm, et vaatajale pakutakse kogu raha eest seda, mida ta kinno ilmselt otsima läheb. See on konkreetne märul ja siin ei püüta lugeda  mingit moraali, edastada poliitilisi sõnumeid, ei valguta laiali ega laskuta ülemäärastesse liialdustesse. Kõik on paigas, siht on silme ees ja lugu läheb ladusalt. Õnneks pakub „Agent Salti” lugu ka sisuliselt pinget. Ma pean silmas seda, et ka kõige küünilisemale vaatajale, kes juba esimestest kaadritest paika paneb, et nii, see teeb seda ja too toda, asjad on tegelikult nii ja nii ja nii, võib stooris olla paar üllatust.

Õigupoolest  ei olegi ju kõige olulisem loo sisuga üllatada, märulifilmis on olulisemal kohal vaatemängulisus, show. Minule igatahes pakkus „Agent Salt” meeldiva elamuse ka loo hargnemise koha pealt, oli küll kohti, kus kahelda, kas see nüüd on siis ikka nii või teisiti. Kui niisuguseid momente action-filmi vaadates tekib, siis näitab see, et tegemist on hea filmiga. Jolie partneriteks filmis on agendid Ted Winter (Liev Schreiber) ja Peabody (Chiwetel  Ejiofor), kellest üks on filmi alguses sõber, teine vaenlane, lõpuks rollid muutuvad. See on klassikaline lüke. Mingit sügavamat analüüsi pole siinkohal mõtet tegema hakata, sest, nagu juba mainisin, märulifilmi juures ei ole lugu ja selle sada protsendiline tõsiseltvõetavus just esmatähtis. „Agent Salt” on lihtne märulimuinasjutt otsast lõpuni, näitlejatööd on okei, eriti ei häiri isegi Hollywoodi näitlejate vene keele purssimine.

Veidi imelik on venekeelsete lõikude  juures vaid see, et Evelyni kutsutakse õeks, mitte õekeseks. Loogilisem oleks, et vanad treeningukaaslased kasutaksid hellitusvormi nagu venelastel kõigi asjadega laialt kombeks, eriti loomulik tunduks see pärast pikka lahus veedetud aega. Aga see on tühi-tähi. Õigupoolest on sellel filmil ainult üks staar, nagu vihjab pealkirigi: Evelyn Salt ehk Angelina Jolie. Võib koguni öelda, et see on ühenaiseshow, kõrvaltegelased ei pääse siin eriti löögile  ja neid on vaja rohkem selleks, et Salt päris tuult ei püüaks. Rohkem nagu rekvisiidid või nii. Kui keegi soovib kinos näha sisukat märulit, siis on praegu võimalik vaatama minna Christopher Nolani „Algust” („Inception”). Paratamatult ei saa nende kahe filmi võrdlemisest mööda, kuna mõlemad samaaegselt linastuvad.  ‘

„Algus” on märul mõtlevale inimesele, „Agent Salt” aga pigem lõõgastav ja vaatemänguline film, kus kaasamõtlemine pole kuigi olulisel kohal. See ei tee viimast omas žanris aga sugugi kehvemaks. Omavahel võiks ju võrrelda ka Nolanit ning „Agent Salti” režissööri Philip Noyce’i. Kumbki pole sündinud hollywoodlane: Noyce on pärit Austraaliast ning Nolan Suurbritanniast. Meeste vanusevahe on 20 aastat ja Noyce on seega jõudnud  rohkem filme ekraanile tuua kui Nolan, kuid tänase märulifilmide publiku jaoks on Nolan ilmselt tuntum nimi kui Noyce, peamiselt tänu Batmani-filmidele. Noyce on lisaks thriller’itele teinud ka aeglasemas tempos mõtlikumaid draamasid, seda rõõmustavam on „Agent Salti” puhul mänguline kergus, mida pole püütud liigse filosofeerimise või keeruka süžeega koormata. Kokkuvõttes on „Agent Salt” tasemel  märul, vastab igati ootustele (mis ei saa spioonifilmi puhul olla liiga kõrged) ja täidab oma eesmärgi ehk siis: kinopileti rahast kahju ei tohiks hakata ja lusti ning kerget närvikõdi saab küll.