Teine asi on arenemine üldse. Mina olen seda meelt, et tänane lääne tsivilisatsioon peab tegema mingi otsustava muutuse. Muidu ta ei püsi. Leiab aset lihtsalt kollaps ning meie maa on must ja tühi. Tiibeti kultuur ja tiibeti traditsiooniline ühiskond, kui keegi esimest väevõimuga ei  sureta ja teist sunniviisiliselt ei hiinasta-läänesta, peaksid olema niivõrd-kuivõrd igavesed.

Niisiis, Tiibetist otsib meie kollektiivne enesekaitseinstinkt saladust, kuidas jääda püsima, olgu pealegi, kas seda endale teadvustame või mitte. Ilmselt suuresti mitte. Meie arenenud tööstus- ja pangatsivilisatsioon on ju parim, kogu ajalugu oleks olnud nagu selle ettevalmistamiseks. Umbes nõnda kinnitab meile korralikult koolitatud teadvus. Ainult  et „arenemine” on ju eufemism, õigem oleks öelda „ahnus”. Mulle tundub, et Tiibetist otsime omakasupüüdmatust, kuigi me naljalt kunagi ei tunnista, et oleme omakasupüüdlikud. Ja nüüd filmid. Oli ka ehtne kaerajaanitamine, umbes seesugune nagu mingi Vene ülistusfilm EN SVst. Loomulikult ma austan kaerajaani, kuid kujutada mingis filmis asja nõnda, nagu oleks  rahvalik tants ühe rahva põhitegevus, on minu meelest lihtsalt solvav.

Nägin hiina režissööri Chen Jiani lõbusat ja lustlikku filmi „Tiibeti kevadfestival” „The Spring Festival in Tibet”, kus mõned tiibetlased räägivad inglise keelt ning kutsuvad kõiki tulema Lhasasse nende kevadfestivalile. Kevad tähendab hiina kalendri järgi uue aasta tulekut. Kõik on nagu kompvek: kuninglik kõrgmäestik, Lhasa suurejooneline Potala  templistik, väärikad punakollases palverüüs mungad, sädelevad palveveskid, diktoritekst rõhutab eriti värsket õhku, tervislikku toitu ja tiibetlaste õnnelikku elu. Seda viimast, muide, mitte eriti pealetükkivalt, ka propagandat tuleb teha mõõdukas võtmes. Lummav ilutulestik, tänavamoosekandid, sigaret suus, mängivad tšellosarnast keelpilli, toimuvad pidevad ülesastumised teatrite ja klubide lavadel, kus tiibetlaste kõrval laulavad isegi mustanahalised  hitimeistrid inglise keeles. Avatakse tiibeti köögi saladused, näeme pühasid tulesid ja püha suitsu. Saadetakse isegi uue aasta õnnitluskaarte, väljanägemiselt üsna euroopalikkeameerikalikke. Ja peamine on lakkamatu rõõm, kõigil tuju lilleline. Ja seda kõike kannab üle Hiina Kesktelevisioon (mis selles kontekstis tähendab, et asi on prestiižikast prestiižikaim), nõnda et pidustustest võib osa saada miljard või rohkemgi inimest.

Mina küll Tiibetis nõnda  palju naeru ei näinud. Haistad silmakirjalikkust, kuigi ei taha igal pool ainult halba näha. Igatahes lõhnab kangesti reklaami järele. Milles on siis asi? On teada, et aastavahetuse kevadfestivalile Lhasasse tuleb umbes miljon hiinlast, käima pannakse lisalennukeid ja -ronge, et kõik kohale jõuaksid. „Tiibeti kevadfestival” on hästi tehtud vaate- ja reklaamfilm, ent mind, vana sovetikala, alt ei tõmba – kahtlemata on  ülioptimismis lavastuslikku pettust, tegemist on peidetud propagandasõnumiga.

 Ei tea, kuidas tiibetlased sellesse suhtuvad, kui nende paarisajatuhandelise elanikuga pealinna saabub miljon turisti, kes otsivad ainult eksootikat? Chen Jiani eine film „Tiibeti keel. Kultuur. Traditsioon ja reaalsus” („Tibetan Tongue. Culture. Tradition and Reality”) on heas mõttes populaarteaduslik. Apsuna meenutatakse  siiski Hiina Rahvavabariigi esimese peaministri Zhou Enlai poolt Tiibetile antud kultuuriautonoomiat kui positiivset asja. Kohe selge, et film on tehtud Pekingi-meelselt. Ja miks suhteliselt läänemeelseks ja olusid arvestades liberaalseks peetud Zhou, miks puna-Hiina pikka aega teine mees, kuniks number üks, esimees Mao ta tagandas? Näeme, kuidas tiibetlased tervitavad suurhiinlasi, kes nende mägedesse ja linna tulevad. Sellised asjad käivad tsensuuriühiskonnaga  kaasas. Aga filmis demonstreeritakse Tiibeti etnograafiat ja antropoloogiat kõrgel tasemel, eriti kurguhäälset ja muud muusikat. Näeme vanade käsikirjade hooldamist ja uurimist, kuidas valmivad palveküünlad, kuidas sünnib õige kellahelin. Kella on tarvis kuumutada, muidu ei tule kõla välja. Näeme värviliste õnnepaberite lennutamist kõrgetes mägedes, isegi templite koristamist, mida mina varem pole juhtunud nägemagi. Paljud mantrad, palveitkud  ja laulud on varem helis ja pildis koos salvestamata, nüüd on see vajalik töö tehtud. Kindlasti ei ole film ateistlik: näeme religioosseid tavasid, templeid ja kloostreid. Minu meelest on „klooster” pisut liiga kristlik sõna, mina pruugiksin „datsan”, aga mõistan, miks ingliskeelsetes subtiitrites on „monastery” – ikka selleks, et film leviks ja kõik aru saaksid.

Chen Jiani mõlemast filmist jääb meie tsaariaegsete  laulupidude mulje: algul kiidetakse keisrit-vabastajat, seejärel aetakse oma asja. Esimesest vähem, teisest rohkem. Sellest, et meie, tiibetlased ja eestlased, elame mõlemad suurrahvuse kõrval, sünnib veelgi sarnasusi. Eestlus püsis suuresti tänu väliseestlastele. Itaallase Giuseppe Tedeschi filmis „Lo väike kuningriik” („Small Kingdom of Lo”) näidatakse suurhiinlaste eest 700 aastat tagasi Nepali pagenud tiibetlaste elu täna. Neil oli  seal isegi oma kuningriik nimega Lo, mida kutsutakse ka Mustangiks. Muidugi tekib mõte, mis oleks juhtunud siis, kui osa eestlasi oleks XIII sajandil põgenenud ristimise eest kuhugi kaugele, kus neid poleks tabatud ning nad oleksid seal säilitanud oma maausu, töövõtted, kogu kultuuri? Muidugi oleks see suur õnn antropoloogidele, filmimeestele ning teistele, olgu professionaalsetele või huvilistele. Mida tunneksid aga elus  reliktid ise?

Ikka ihaled, et saaks kunagi sinnakanti, kus lääne tsivilisatsiooni ei olegi, saaks kunagi paika, mis sugugi ei sarnaneks kõige sellega, mida oled varem kogenud. 3620 meetri kõrgusel, totaalselt eraldatud paigas asuv Mustang mõneti vastab sellisele (vist omakasupüüdlikule, elamusi jahtivale) unistusele. Territoorium avati turistidele alles 1992. aastal Annapurna hoiuala nime all, senikaua oli enam-vähem  puutumatu. Näeme helget pildirida, näeme helgeid, õnnelikke inimesi, kes on siirad ja loomulikud, lääne-tsivilisatsioonist lagastamata. 62aastase portreteeritava jaoks ei ole parim päev see, kui õnnestub raha teenida, vaid hoopis see, mil ta näeb oma lapsi.

Lisaks sellele on väga tähtis õigete matusekommete täitmine ja hoidmine, sest muidu võib sansararingide rütm segi minna. Isegi traktor ja helikopter ei riku  inimlikkust ega ehedust, kogu elu saadab muinasjutuline õnnelikkus. Täpselt nagu paradiisis enne madu ja õuna. Kas uskuda? Väga-väga tahaks uskuda, kuid vana skeptikuna närib mind ikkagi umbusk. Seda ma usun küll, et Mustangi-nimelises paradiisis ei istuta, käed rüpes. Aina töö ja töö, põllu- ja karjapidamine, ehitamine ja remont. Ja siis tuli minu meelest tõeline dokumentalismipärl  – ka sealses paradiisis loetakse raha, sest kes siis ilma palgata töötab? Maaelu idüllile vastanduvad Justin Peachi „Üksik pamp” („Lonely Pack”) ning Lucian ja Natasa Munteani „Suur õde Punam” („Big Sister Punam”). Need on filmid linnadest, linna kurjusest ja räpasusest, sellest, mis juhtub esimese põlvkonna linlastega, kes uute tingimustega ei kohane. Justin Peachi töö kohta võib julgelt öelda, et kõik halb on pärit linnast. 

Umbes samasugune oli paljude eestlaste hoiak XIX sajandil. Meenutame Tammsaare „Tõe ja õiguse” Pearut, kes arvas, et linnas õpitakse ainult hobusevargaks. Hobuse! Justin Peach näitab meile nagamannide kampa Katmandu tänavail. Nemad näppavad seda, mida linnas saada, ning peavad taskuvarga ametit igati auväärseks. Siiski on etem, kui õnnestub mõnelt rikkalt lääne turistilt raha või kõhutäis manguda. Ööbida tuleb rentslites, sooja  annavad pappkarpidest lõkked. Magatakse prahihunnikutes koos oma koerte ja kassidega. Omavahel kakeldakse saama pärast, aga kambas valitseb ka raudne hierarhia: kõigepealt tuleb lõiv pealikule loovutada. Kuuleme kraaklemist, mis on s
ubtiitrites inglise keelde tõlgitud roppusteks nagu „motherfucker” jne. Uulitsapoiste karm elu, ausalt üles võetud. Aga vahel on ka õnne: üks välismaalane ostab naakmannist mangujale 400 ruupia eest  suure piimapulbripurgi. See on vedamine, mida varem pole juhtunud. Selle puhul võib laulda, võib velorikšaga lõbusõitu teha, võib pidu pidada. Mis on selle filmi sõnum? Kas see, et lääne kultuur on itta jõudnud? Või see, et halba on nii siin kui seal?

Omakasupüüdmatust ja täielikku ennastsalgavust võib aga leida linnaski. „Suur õde Punam” jutustab sellest, kuidas Bhaktapuri linnas Nepaalis hoiab ja kasvatab  üheksa-aastane Punam oma väiksemaid vendi ja õdesid. Pereema on hukkunud, isa läheb tööle hommikul kell neli, jõuab koju õhtul kell kaheksa, pereema kohused on täiesti loomulikult kõige vanema, Punami õlgadel. Tüdruk ärkab hommikul kell kuus, teeb kogu perele süüa, hoolitseb pesu ja korra eest, riietab õedvennad koolivormi, mis on poistel ja tüdrukutel üpris sarnane: poistel sinised püksid, tüdrukutel sinine kleit, seljas ühtemoodi hallsinine  särk ja ees lips. Punam hoolitseb oma õdedevendade eest terve pika päeva. Film näitab ennastsalgavust, lõbujanule ja egoismile vastandumist. Minu meelest on selle filmi sõnum ka see, et linnaski võivad alles jääda mägede elu (meil maaelu) positiivsed küljed, ei ole see linn sugugi ainult hukutaja. Pärnu festivalil näidati veelgi Tiibeti-teemalisi filme, neist ehk edaspidi.