Kas autoriteater saab sündida ka riigiteatri rüpes või siiski vaid väiksemates vabatruppides?

Pigem sõltub see usaldusest ja planeerimisest. Kui teater otsib näidendeid üle maailma ja planeerib nende lavastusi, siis autoriteatriks ei lähe. Enamasti kipub küll nii olema, et suured teatrid otsivad normaalse näidendi (või tellivad selle normaalselt autorilt), siis  otsivad sellele tõlkija, kui vaja. Kui lavastajat veel pole, siis otsitakse ka lavastaja. Kui kunstnikku veel pole, siis tuleb seegi leida. Kõik võiks olla normaalsed, huvitavad inimesed. Näitlejad tuleb valida püsitrupi hõivatust arvestades. Mõni staar või statist tuleb mõnikord ka väljastpoolt kutsuda. Kõik see aga pole selle teosega sisuliselt seotud. Väiketeatritel pole tihti võimalustki niimoodi kombineerida, suurelt ja laialt. Väikeses  koosluses on kõik rohkem ühe eest väljas ja hea on, kui inimesed on multitalendid, kohe lihtsam. Muidugi, on võimalik ka autoriteatrit planeerida ja tellida, näiteks võib suur teater mõne multitalendi elust broneerida ühe perioodi, et ta midagi kirjutaks ja siis lavale tooks. Aga seda juhtub harva – ent siiski, õnneks – ning enamasti teatrisiseselt, nii et see on ikka tavalise rutiinse repertuaarimoodustamise  tulemus. Lihtsalt koosseisuline tegelane võtab ühe oma põhipalga eest tehtava lavastuse alusmaterjaliks omaenda näidendi. Seega – kõik sõltub ikka suunitlusest. Ning ei saa öelda, et üks suund on teisest parem. Mõlemat pidi tuleb ette kaotusi ja võite.   

Kuidas tehti valik autoriteatri teemaprogrammi? Kas eesmärk oli anda Eestis tehtavast autoriteatrist võimalikult mitmekesine pilt või peeti silmas selle teatrivormi kindlaid suundumusi?

Kõigepealt pean ütlema, et olen sattunud esilekerkinud autoriteatrit esindama üsna juhuslikult. Kunagi tegi Eesti Ekspress juttu  eesti väiketeatritest ja siis pidid kõik end määratlema. Et meil äriplaan ja SWOT-analüüs puuduvad, siis vaatasin Tartu Uue teatri repertuaariplaani ja sealt vaatasid vastu autorilavastused. Ühesõnaga – autoriteater. Suundumus on, järelikult ka soodumus, järelikult ka idee. Juba varem oli teada, et Tartu Uus teater on seotud „Draama 2010” kõrvalprogrammi valikuga. Kui panime projektijuhi Maarja  Männiga kõrvuti kõik veidi huvitavamad ja võimaluste poolest jõukohased lavastused, siis oli autoriteatri liin ka selles valikus selgelt näha. „Draama” peakorraldajale Margus Kasterpalule autoriteatri mõte sobis ning nii oli kergem teha lõplikku valikut. Kõiki lavastusi kohale tuua ikka ei saanud ning kavasse tulid juurde mõned, millest eriti palju ei tea, seetõttu erilisest kureerimisest rääkida ei saa. Lõplik valik on ikka festivali loomenõukogu tehtud, vastavalt meie soovitustele. Aga kindlasti on see lähiaja autorilavastustest esinduslikem valik, mis siiani meie maal nähtud. Seda pole lihtsalt varem tehtud.

Küsinud Tambet Kaugema       

„Draama 2010” autoriteatriprogramm : „Zuga zuug zuh-zuh-zuh” (ZUGA ühendatud tantsijad), „Kolm värvi. Eesti 2010. Must”, „Ird, K.”, „IDentiteet”, „Peeter Volkonski viimane suudlus” (kõik neli Tartu Uus teater), „Fööniks” (Theatrum), „The End” (Von Krahli teater), „Tavaj” (Renzo van Steenbergen, Alissa Šnaider, Päär Päärenson), „Hecuba pärast” (Tallinna Linnateater), „… viimane lint / Saare esimene lint” (VAT -teater), „Can’t Get / No Satisfaction” (Mart Kangro), „Harri 2”, „Mahhinaarium” (mõlemad Cabaret Rhizome), „Umbes” (Tarmo Tagamets), „Algus” (Pärnu Endla),  „Pidulik lugu” (Pidulikud), „Kehanäppajad” (Mihkel Ernits), „Pea vahetus” (NO99).