Need kokkukõlad, lisaks sobiv hetk, hea trupp ja suure osa publiku kindel veendumus, et tegemist on „naistekaga” (aga siis nad tulevad ju teatrisse ja võib-olla saavadki seda?, aga võib-olla saavad muudki!), julgustasidki „Madame Bovaryd” ette võtma. Olin „Madame Bovary” peale mõelnud mitu aastat ja kui siis meie teatridirektor arvas, et Endla suvelavastus peaks olema „Mehed ei nuta”, tõin püssi põõsast välja.
„Madame Bovary” ilmumisest on möödas rohkem kui poolteist sajandit, tahes-tahtmata on mõne teema tähendus tänapäevaks vägagi muutunud: näiteks naisterahva iseseisvumispüüe ei kõla praegu kuigi revolutsiooniliselt, ka moraalipõhimõtted on vahepeal kõvasti teisenenud. Millised Flaubert’i teose teemad pakkusid sulle kui dramatiseerijale ja lavastajale kõige rohkem huvi?
Romaan koosneb kolmest osast. Esimeses selgitatakse, kuidas tütarlapsest sirgub neiu ja miks sirgus just selline. Antakse ülevaade ka Charles’i arenguloost, romaani raamtegelasena võib ta olla ka peategelane (et siis juhtus Charles’iga selline lugu, et ta sai omale sellise naise nagu Emma ja mis siis juhtus). Dramatiseering algab teisest osast, kus juba abielus Charles ja Emma siirduvad uude elupaika. Flaubert pidi omal ajal tõesti põhjendama, miks on Emma see, kes ta on; tänapäeval areng, mis on toonud praeguse hetkeni, meid ju enam ei huvita. Ära jätsin Emma tütre, äiad, ämmad. Muutus apteeker Homais’ funktsioon: romaanis on ta telgitagune niiditõmbaja (selle väljatoomiseks polnud lihtsalt lavaaega kulutada), temast sai väikekodanliku poolharitlase, selle jõulise elu edasiviija koondkuju. Kui Flaubert ütles oma kuulsa lause „Ka mina olen Emma Bovary”, siis mina pean vaikse häälega sama öeldes silmas inimese õigust püüelda porist välja. Kes seda ei taha, püherdagu edasi. Sellise sublimatsiooni pakun välja.
Üks lavastust näinud kriitik on küsinud: kas Emma Bovary loos on üldse armastust, kõikehaaravat üllast tunnet, või on armastus vaid päästenöör, mis aitas ta välja hallist argipäevast? Kuidas sellega lood on?
Armastuse võimalused on ikka. Süütenöörid, mida viimasel hetkel ei süüdata või mis kiiresti kustutatakse. Miks muutub Leon küünikuks, miks Rodolphe, siis, kui laine on talle juba peale vajumas ja ta võib-olla kõrgele üles tõuseb, põgeneb? Juba nendele küsimustele vastuse otsimine võib inimese paremaks muuta. Võibolla on vastus sama kulunud nagu „kõige taga oli hirm”. Aga Emma ei kartnud üldse.
Küsinud Tambet Kaugema