Oh ei, kaugel sellest. Juba kahe koori (üks rõdul, teine altari ees) komplementaarne kasutamine eeldab kindlasti esituslikku professionaalsust. Ka ei ole teose segakoori partii (erinevalt märgatavalt lihtsamast lastekoorist) just kergete killast. Tõsi, Sisaski uue missa helikeel on tema varasemate teostega võrreldes mõnevõrra „rahvalikum” meloodilisuse tähenduses. Nii mõneski episoodis (ja eriti teose pateetilises lõpus!) tulid meelde sellised ühislaulmiseks mõeldud lood nagu „Ärkamise aeg” või „Ei ole üksi ükski maa”.
Küsisin Sisaskilt, et miks on teose pealkirjaks „Madise missa” ja kes see Madis veel on? Urmas vastas seepeale, et Madis on esiteks ilus eesti nimi ning teiseks on see ka arhetüüpne nimekuju (Mathias, Matteus, Matvei jt). Ent sakraalmuusika kontekstis ebaharilikuks teeb Sisaski uudisteose see, et „Madise missa” on programmiline oopus. Nimelt on see pühendatud lastele, täpsemalt eesti lastele, kellest lauldakse ühemõtteliselt just missa lõpuridades: „Hoidkem iga eesti last, sündinud, veel sündimata, / ja et eestimeelne kasvaks tast, kasvaks ilma sundimata”. Tekstiline ülesehitus on siin selline, et kanoonilise missateksti (Kyrie, Gloria jt) vahele ja sisse on põimitud lastest ja nende tegemistest rääkivad lõigud nagu näiteks „kasva suureks, väike põnn, siis saad ise minna kööki, leida meelepärast sööki” (sõnad Anne Kahro). Kusjuures missateksti laulab ootuspäraselt segakoor ja „lasteteksti” muidugi lastekoor.
Niisiis sakraalne ja ilmalik tekst kõrvuti – mängus on korraga nii „taevased” kui „maised” sfäärid, tuntud samuti kui „kõrge” ja „madala” tihti kasutatav koosmäng. Ainult et selles vastanduses ilmnesid mõnes kohas ka veidrad, sõnumi mõttes kohatunagi tunduvad tekstilised ebakõlad. Näiteks kui segakoor laulab Kyrie eleison („Issand, halasta”) ja lastekoorilt kõlab „Palju tähti taevas, kõiki neid ei näe …”, siis on ju kõik poeetilises mõttes paigas. Aga kui missa raskuskeskmes Credo’s on kõrvuti sellised tekstiread nagu segakoori „Et iterum /…/ judicare vivos et mortuos” („Ja ta tuleb jälle auga kohut mõistma elavate ja surnute üle”) ning lastekoori süüdimatu „Putru kausis patsutab, laua peale platsutab”, siis tundub midagi kapitaalselt paigast ära olevat. Viimsepäevakohus ja pudrukauss …
Raske oletada, mis sõnumit nii kummaliselt nihestatud kontekst peaks väljendama. Kuid muusikalises mõttes küsitavusi õnneks ei leidunud. Stiilide hea vastandus oli kindlasti see, et kui segakoor kõlas liturgilises võtmes (mõnikord pisut gregoriaanikat, mõnikord veidi Händelit meenutavalt), siis lastekoori meloodilis-rütmiline muusikaline materjal sarnanes kohati iiri-keldi rahvamuusika popversiooniga à la varajane Jethro Tull. Iiri-keldi folkloorset „puudutust” toonitasid samuti mitmed Heli Kendra viiulisoolod. Lusti oli nii missa partituuris kui kogu ettekandes, vaatamata vähestele minoorsetele episoodidele. Mulle puges kõige enam hinge ehk Sanctus oma sugestiivse, helge ja valgusküllase karakteriga. Midagi pidi hinge pugema ka publikule, sest lõpuaplausiks oli standing ovations.
Julgen arvata, et oma „demokraatliku”, ühislaulmisele kutsuva helikeelega võiks nii mõnigi „Madise missa” osa (aga miks mitte ka tervikuna?) kõlada mõnel laulupeolgi.