Kuursaali orkestrile mõeldud laval jääb ruumi väheks, et tegelasi ja sündmusi tšehhovlikult  melanhoolses rütmis lahti keerutada. Miksteatri lavastus rõhub energiale ja intensiivsusele, mis näib nii piiratud tingimustes olevat hea lahendus.      

Õhtu esimeses loos otsib pereisa Pavel Ivanovitš (Kristo Toots) oma õiget kohta näilise ja tegeliku armastuse vahel. Teadmata, et tema abikaasa (Aita Vaher) ei kahtle üldse, kui määrab talle fiktiivse kohtamise tundmatuga – nagunii midagi ei juhti, saagu vähemalt nalja!       

Muidugi on äpust ja ärevast Pavel Ivanovitšist veidi kahju. Ja ka sellest, et me ei saagi teada, mis juhtuks siis, kui ta tõesti julgeks tüütu ajalehe asemel kätevahele haarata  mõne kirgliku krasavitsa.     

Vahest õhtu kõige huvitavam lugu on pereisa Ivan Ivanovitšist (Taavi Tõnisson), kes näib suviti elavat omapärases grupisuhtes uskumatult paljude suvitajatega. Nimelt on ta nende kuller ja sõnumitooja, murdes sellega  pidevalt truudust oma tõelisele armastusele, rutiinsele ja igavale igapäevatööle. Tõnisson mängib oma rolli valusa jõu ja energiaga, suurem vaheldus ja mängulisus oleks selle veelgi huvitavamaks teinud. Ivan Ivanovitš on koomiline tegelane, kõik said sellest aru, kuid naerda õnnestus vähestel.

Kolmandas loos mängitakse meile tuhatnelja ette klassikaline, romantilise valiku teema. Nadežda Petrovna (Maarja Mitt) peab kiiresti otsustama, kas kinkida oma süda uuest tundest ülekuumenenud ametnikule, ammu jahtunud seltskonnalõvile või noorele kunstnikule? Otsides kindlust, võime valida hoopis edasilükkamise. Nadeždagi näib eelistavat meest, kes võiks ta samade küsimuste  juurde tagasi tuua – kui mitte varem, siis järgmisel suvel!

Tempokas „Suwitusromansid” andis tänulikule publikule kõneainet üheks järgnevaks  tunniks, kuid vaevalt, et kauemaks. Sellegipoolest jääme lavastusele kindlasti järge ootama, sest Haapsalu nostalgilisse suvekuvandisse sobib selline teater sama kenasti kui roos kuursaali ukse ette.