Ehk ei olegi nii asjakohatu väita, et muu lõbu kõrval tegelevad mõlemad lavastused ka mingi nähtuse analüüsimisega, selle tulemus aga kantakse ette (teatri)lavalise vestluse vormis. Vestlust elavdavad joonised, fotod, videolõigud, paberilehtedele kritseldatud või videoprojektori abil seinale kuvatud sõnad ja laused. Oluline on rõhutada, et mõlema lavastuse aluseks olev tekst pole sündinud tavapärasel moel (tegemist pole mingi ilukirjandusliku uduga, kui näitekirjanik nuputab välja köitva süžee ja paneb selle enam-vähem soravalt kirja), vaid nagu uurimistööle kohane, on nende lavastuste tarvis kogutud hoolsalt materjali laiast maailmast. Ei saa mööda vaadata küll tõsiasjast, et ühe lavastuse puhul jooksis värvikas materjal kassile koju kätte, kuid see ei kahanda mitte üks gramm tolle lavateose väärtust.
Kirjanikud ja teatrimehed De Buysser ja Wren nokitsesid ühiselt kirja valmis ning läkitasid selle üle maailma paljudele mõtlejatele, kunstnikele, teadlastele, poliitikutele ja ärimeestele, kutsudes üles mõtlema ja arutlema optimismi tähenduse üle tänapäeva maailmas. Vastuseid saabus väga erinevas vormis: tekstide, fotode, joonistuste, muusikapalade, videolõikude jm kujul. Enesele ja teistele esitatud küsimustest ning saadud vastustest vormus köitev lavastus, mis lahkab seda teemat põhjalikult ja muigelsui. Festivali ajalehes võrdles Hedi-Liis Toome neid vastandlikke mehi väga tabavalt nimitegelastega kuulsast vene multifilmist „Oh ja Ah matkal”: naerusuine ja helge olekuga De Buysser kehastub laval optimistiks, torssis häbelik Wren aga pessimistiks. Kes siis veel! Kahe vastandliku eluvaate põrkumist on lõbus jälgida, tekst on täitsa vaimukas, kuid samas – aga võib-olla just seepärast – pakub laval toimuv ka intellektuaalset huvi. Pole niisama lora ja estraad, jutus on iva. Ainus, mis lavastuse puhul pisut pettuma pani, on lõputa lõpp, mingi üldistava või üllatava järelduseni paraku ei jõuta. Teatrikunst aga armastab üllatusi. Juhtunuks kas või seegi, et lõpus langevad „maskid” ning vaatajate silme all muundub optimist pessimistiks ja pessimist optimistiks. Arvestades kahe mehe füsiognoomiat, oleks see lavatrikk, mis nõuab kaelamurdvat näitlejameisterlikkust ja üliosavat ümberkehastumist.
Ümberkehastumisvõimelt on osav aga hoopis Ursula Martinez. Tema monolavastuse (see žanrimääratlus kehtib vaid siis, kui Martinezile kirju saatnud mehi siiski mitte osatäitjaiks arvata) esimene pool on lõbus, kuid tavapärane: võluv Martinez pajatab autobiograafilisi seiku oma lapse-, neiu- ja naisepõlvest. Nagu on stand-up-komöödiates ikka. Teise poole juhatab aga sisse lustlik video Martinezi varasemast show’st „Hanky Panky”, milles hoogsalt liikuv näitlejanna teeb üheaegselt striptiisi ja mustkunsti, koorides seljast riideid ja lastes punasel siidtaskurätikul taas ja taas kaduda oma kehapindsetesse peidupaikadesse. „Hanky Panky” põhjustas e-kirjade tulva, milles mehed – taas üle maailma – tegid proovi näitlejannaga tutvust sobitada. Mõni julgemal, mõni tagasihoidlikumal kombel. Omalaadne optimismiuuring seegi, sest neid kirjasaatjaid kannustas ju optimistlik kujutelm endast kui vastupandamatust mehest (oh küll milliseid fotosid olid mehed endast saatnud!), kellega tutvumine muudab õnnelikuks iga naise. Tõsi, sekka on sattunud ka paar pessimisti, kes üritasid kaastunde kaudu naisele naha vahele pugeda. Värvikas, kohati traagilinegi galerii meestest, keda Martinez osavalt erinevate rahvuste hääldusmaneere ja sõnakasutust tarvitades laval kujutab. Festivalil nähtu võiks eesti teatritegijaid (keda Rakveres oli paraku hõredalt näha) kannustada kõige muu kõrval katsetama ka sedasorti teatritegu. Oleks lõbus ja natuke ka hariv.
1 Ursula Martinezi kodulehe aadress on www.ursulamartinez. com. 2 Lavastuse „An Anthology of Optimism” kodulehe aadress on www.anthologyofoptimism.com.