Ei saa salata, viimased viis „Baltoscandalit” (ehk 8 aastat) on märkimisväärselt rikastanud siinkirjutaja teatrialast nägemist, nägemust ja kogemust. Võib-olla selle rikastatuse tõttu oligi nüüdsel festivalil rohkem aega ja võimalust tegelda enda kui vaataja-vastuvõtja probleemide ja küsimustega. Mõistagi ei tähendanud see tegelemist enda olmeprobleemidega (à la mida ma homme selga panen?),  vaid kolmemõõtmeliste postmodernistlike „postkaartide” käivitatud jada metatasandilist mõtestamist. Õigemini: suurem osa lavastustest ei jätnud vaatajale muud võimalust, kui loobuda kohapealsest etenduseanalüüsist ja alustada eneseanalüüsi või pigem koguni vaatlust endast etendusel, endast festivalil, endast teatris üldse, endast enda ja teiste elus jne. Paradoksaalsel kombel oli see omamoodi põnev.  2004. aasta „Baltoscandalil” esinenud hollandi lavastaja-teoreetik Jan Ritsema ütleb oma manifestis „Theatre between the active AN D the passive, the actor AN D the spectator” („Teater aktiivse JA passiivse , näitleja JA pealtvaataja vahel”), et „ideaalne pealtvaataja ei tule teatrisse selleks, et jälgida teatraalset süžeed, vaid selleks, et jõuda ootamatute mõteteni, et kahelda oma isiklikes stereotüüpsetes vaadetes ja mõtteviisides.

Inimene ei tule teatrisse,  et saada ravi, vaid leida ettepanekuid, küsimusi ja hüpoteese. Me näeme teatrit kui piiritsooni, anonüümset paika. Teater on ilma kohata koht, kus saab asju uueks mõelda.” Postmodernse teatri publikul pole raske olla see „ideaalne pealtvaataja”. Teatrisse võib minna ja sealt tulla mitteideaalse vaatajana, kuid teatris olles muutub ta mõneks ajaks paratamatult ideaalseks. Postmodernismi paradoksaalsus oma parimal moel. Pealegi  ei tundu praeguses vaatemänguühiskonnas küsimus „Mis on teatri mõte?” enam ajast ja arust klišeena.

Oluline on see, kuidas ja kelle kaudu või tõttu jõuab vaataja nende ootamatute mõteteni. Tihti on selleks näitleja, tema olemasolu. Kui ühel varasematest festivalidest võis tõdeda, et kuigi näitleja on kadunud, vohab siiski tekst, siis seekord ei olnud teksti osakaal festivali programmis kuigi kaalukas, näitlejad  aga taas peaaegu kaotsis. „Postkaart” või „post-postkaart” olidki siinkirjutajale lõppenud festivali keskseteks märksõnadeks. Postdramaatilises teatris ehk siis „postkaartidel” astuvad esinejad vaatajate ette iseendana, puudub fiktsionaalne maailm ning seega ei laiene tihtipeale nende tegevus väljaspoole mänguruumi. Vaatajad ei saa sellest mänguruumist endaga midagi kaasa viia. Jääb ainult kogemus. 

Pea kõigi „Baltoscandalil” nähtud lavastuste puhul on keeruline vastata küsimusele „Kas etendus meeldis või ei?”. Kahtlemata on suur osa neist meisterlikult tehtud, aga neid sai vaadata (kõigest) kui (uusi, saatmata) postkaarte. Vaatan, on ilus ja põnev ning kogu lugu. Teatrikunsti mõõdupuuks saab seega olla pigem küsimus „Kas etendus läks sulle korda või mitte?”. „Baltoscandal” – nagu tegelikult enamik festivale – on meeleolu ja kogemuste  festival. Iga uus kogemus on huvitav ja kasulik. Ühte ja sama kogemust ei saa aga lõpmatuseni uue kogemuse pähe salvestada. Sestap on selge, et „Baltoscandal” vajab vaatamata kõigile oma voorustele mõne aja tagant uut publikut. Tänavusel festivalil oli uue publiku kohalolek igatahes märgatav. Tuleb tõdeda, et festivali kuraator Priit Raud on taas lähenenud programmi koostamisele kontseptuaalselt ning esmapilgul äärmiselt  erinevad lavastused sobitusid kenasti tervikuks, vähemalt jäi selline mulje. Festivali tase ja õhustik tundusid varasemast võib-olla professionaalsemadki.

Vaatamata kõigele oli tänavuaastase festivali üheks allhoovuseks muutumine, ringi täissaamine. Postmodernismile omase retoorikaga hõisati ja arutleti postmodernismi lõppemise üle – on ju inimesed pool sajandit sildistanud sellega oma tegusid. Festivalimelus jõuti muidugi ka meeleolukate  retooriliste küsimusteni, et mis siis asemele tuleb, millist nime nüüd oma tegevusele panna. Paradoksaalsus, tõdede paljusus ja fragmentide võitlused on ära tüüdanud. Pessimism pole enam moes. Modernne mõistus aga kinnitab, et teadmine on kindel, objektiivne ja hea. Modernses maailmas hinnatakse nähtusi ratsionaalsuse ja mõistuslike kriteeriumite alusel, usutakse progressi ja ollakse optimistlikud. Optimismi aluseks on teadus ja  haridus. Kord on majas, humanism ja ajaloolisus au sees.

Uus-siirus ja uus-naivism sobiksid uus-modernismi küll. Aga see selleks. Öeldakse, et festivalid on lavastuste hukk. Mingi tõde selles tõesti on, kui seda hukku vaadelda vastuvõtja positsioonilt. See on lihtsalt tõdemus, aga palavas ja õhuta ruumis tihedalt üksteise vastu kiilutuna on etenduse jälgimine paras katsumus, kahtlemata mõjutab see ka vastuvõttu. Vaatamata sellele võib „Baltoscandali”  korraldustoimkonda kõhklusteta tunnustada ja seda juba aastaid. Festivali üks ilusamaid „postkaarte” oli ilmselt Romeo Castellucci & Societas Raffaello Sanzio (Itaalia) loodud „Hey Girl!” („Hei, tüdruk!”). Nagu nad ka lavastuse tutvustuses kirjutasid, oli see tõepoolest ekspressiivne 3D-piltide galerii teatrilaval. See semiootiliselt külluslik audio-visuaalne vaatemäng naelutas tunniks ajaks naise alateadvuse  katakombidesse. Postmodernistlikus teatris pole võimalik ega vajadustki kõikidele liigutustele ja võtetele tähendusi leida. Etendust kogetakse tema materiaalsuses. Üheks põhiküsimuseks sai „Kuidas nad seda teevad?”. Sümptomaatiline ongi see, et kuigi mind paelusid alasti naised, maskid, kuum mõõk, pidevalt tilkuv silikoonitaoline mass, „iseenesest” purunevad klaasid, lõhnad, helid, mõned andekad mõtted ja võtted, siis  saalist väljudes sai kogu sellest ilutulestikust kõigest kogemus, ei enamat.

Oma mõtete mõtlemiseks oli aga veelgi ideaalsem Philippe Quesne & Vivarium Studio (Prantsusmaa) esmapilgul massiivne lavatäide „Big Bang” („Suur Pauk”). See efektne, absurdne ja paroodiline virvendus läbi maailmaajaloo oli üks selliseid, mis lõi festivalipubliku ilmselt kõige teravamalt kahte leeri. Ühed vaimustusid värvilisest vaatemängust, milles  tõesti esines ootamatuid leide. Teised pole varem teatrilaval midagi nii kontrastset korraga kogenud – üheaegselt nii uhke ja nii tühi. Nagu foto. Metateatrina aga toimiv, sest andis aega ja võimaluse ennast kõrvalt vaadata kui pealtvaatajat, kelle eksistentsiaalsetele küsimustele (Mida ma siin teen? Miks ma siin olen? Kuidas muidu läheb?) vastasin pikalt. Ilmselt olen üks väheseid, kes Hollandi teatri Dood Paard lavastuses „Answer Me”  („Vasta mulle”) nägi midagi positiivset. Polegi vist varem kogenud nii karmi metateatrit ja vaatajale vägagi füüsiliselt mõjunud ajaveetmist. Samaaegselt õhupuuduse ja higiga võideldes võitled ka endaga, sunnid end siiski lõpuni etendusele jääma. Üritad sundida end ka ära minema, aga jõud saab kohe otsa. Eesriide ees suhtlevad 5-6 näitlejat üsnagi ärritavalt publikuga. Röögivad küsimusi ning räägivad mingi ebaolulise loo. Kohutavalt igav. Pealtvaataja  ootab, et kohe nad lõpetavad loba, tõmbavad eesriide eest ära (läbi mille paistab, et seal on rikkalikult dekoratsioone ja rekvisiite) ning alustavad etendusega. Mõned pealtvaatajad lahkuvad, siis juba suurem hulk. „Mida ma siin teen?” Ja nii kõik lõppeski. Uskumatu piin, kuid pärast etendust äärmine rahulolu. Mitte sellepärast, et see läbi sai (eks sellepärast ka), aga et kogetu tekitas pärast etendust mõtteid, meeleolu. Tutvustuses oli kirjas, et lavastus maalib  inimestest hämmastava pildi. Nii oligi ja pildil muidugi publik ise.

Taani koreograaf ja tantsija Mette Ingvartseni tükkides (siin on see lavastuse-etenduse kohta käibel olev kohatu väljend tõesti asjakohane) „Giant City” („Hiidlinn”) ja „Evaporated Landscapes” („Aurustunud maastikud”) võime tegelikult näha kõike seda, mida ise just sel hetkel näha tahame – kõik need nägemused
on õiged. Need on „postkaardid”, mille juures  polekski mõistlik levitada lavastaja visiooni kirjeldust. Esimese tüki värisevad, liikuvad ja üsnagi korrapäraselt kulgevad kehad moodustavad koos teise tüki maastikuga, mis luuakse vahu, tossu ja valguse abil, vaataja peas segunedes kummalise kunstilise pildi inimesest, loodusest ja kunstist. Loodud meeltele, samas ka hea võimalus kollektiivseks meditatsiooniks. Von Krahli teatri lavastusel „The End” („Lõpp”) polnud raske „postkaartide”, estraadi  ja kõige muu seast esile tõusta kui festivali kaalukaim lavastus. Kuna Von Krahli teatri paari viimase aasta katsetused on minust kuidagi tahtlikult mööda libisenud, siis nüüd festivalil seda lavastust esmakordselt nähes olin meeldivalt üllatunud: Von Krahli teater oma parimas vormis. Lavastus on nii sisu kui ka vormi poolest väärt pikemat arvamusavaldust, mida siinne festivalimulje ruumipuudusel paraku ei võimalda. Tegelikult on kummaline, et „The  Endi” kriitiline järelkaja on jäänud üsnagi tagasihoidlikuks. „Baltoscandali” kontekstis oli see ka üks neist lavastustest (lisaks Rakvere teatri „Toatüdrukutele”), milles vaataja sai näha näitlevaid (ja võimalik, et kohati mittenäitlevaid) näitlejaid. Kui ka seda lavastust võrrelda postkaardiga (mida ma meelsasti ei teeks), siis just sellise postkaardiga, mille on mulle keegi saatnud ja mis hoitakse alles, pannakse tallele.