„Kiskjad” on lavastanud ungari päritolu Nimród Antal ja mitte Robert Rodriguez, kes  on üks selle filmi paljudest produtsentidest. Filmi paljud reklaamid on selles suhtes mõnevõrra eksitavad. Muidugi, kui luubiga otsida, võib „Kiskjatest” Rodriguezele iseloomulikku käekirja leida, aga see pole kaugeltki valdav, pigem on tegu juhusliku kokkulangemisega. Kiskjad kindlasti ei kuulu samasse ritta selliste filmidega nagu „Desperado” ja „Ehast koiduni”. Kellele meeldivad Rodriguezi filmid,  pole seega mõtet kinno „Kiskjaid” vaatama joosta. Ma pole kunagi aru saanud, miks nii „Tulnuka” („Alien”, 1979) kui „Kiskja” järgede tegijad nagu sihikindlalt loobuvad kõigest sellest heast, mis need filmid kunagi (ja täiesti põhjendatult) esile tõstis.

„Tulnuka” puhul oli selleks kubricklik aeglane tegevustik ja painav atmosfäär. „Kiskjas” jällegi on midagi 1920. aastate saksa ekspressionistlikust filmikunstist.  Lõpuheitluses näeme lõkkevalgel omavahel hääletult võitlemas kolli ja inimest nagu kahte ürgset jõudu. Kindlasti oli see üks Schwarzeneggeri parim filmiroll ka seetõttu, et ta eriti palju ei kõnele – tema keha räägib ise tema eest tummas kujundlikus keeles, mis ei vaja cool’e vaherepliike. Aga stseenid, milles näidatakse maailma justkui läbi kiskja silmade, taustaks südame tuksumine, on lausa hüpnootilised. Kiskjal on nähtamatuks  tegev kaitseülikond, mis tekitab kinoekraanil efekti ülikiirest ja ohtlikust liikumisest – see on visuaalse sõnumi tekitamisel ülivõimas instrument, ometi ei oska või ei taha hilisemate järgede tegijad seda kasutada. Esimese „Kiskja” filmimisest on möödunud 23 aastat. Filmikunst on vahepeal just tehniliselt kõvasti arenenud, kasutusele on võetud mitmeid uusi viise eriefektide tekitamiseks, arvutiajastu on filmikunsti nelja  jalaga sisse roninud. Ometi on nii, et kogu arengule vaatamata ei suudeta ikka veel luua „Kiskjale” väärilist järge.

Olgu kunstilise tasandiga kuidas on, aga ei suudeta luua isegi samaväärset efektset kolli- ja madinafilmi. Kuidas saab olla nii, et kakskümmend aastat tagasi tehtud film näeb välja haaravam ja efektsem (mitte lihtsalt kunstiliselt parem või tõlgenduslikult huvitavam) kui tema moodne järglane?  Kordaks alguses öeldut: nüüdse „Kiskjate” ainuke pluss on see, et seal pole tegeletud samade totrustega kui „Tulnukas vs Kiskjas”. See on masendavalt ilmetu film olematu stsenaariumi ja nullilähedase näitlejatööga. Eriefektidega ja kaameratööga on tõenäoliselt nii, et need lihtsalt ei saa toimida filmis, milles kõik juba niikuinii lonkab kahte jalga. Ainuke, kes asja vähe paremaks muudab, on Laurence Fishburne (enamik inimesi teab  seda head näitlejat „Matrixi” Morpheusena), kes ilmub keset filmi skisofreenilise kannibalina, et siis kaduda sama mõistatuslikult ja mõttetult. Nagu tõenäoliselt see filmgi filmiajaloo lehekülgedelt.