Kuna kolme kärbest korraga on raske tabada, siis jäägu 3 : 0 skoor ideaalvariandiks. Võiduseisus oldaks ka 2 : 1 punktiseisuga, paraku jäi „Belgia muusika kaleidoskoop” oma „heitluses” eeltoodud kriteeriumidega hädapärase 1 : 2 skooriga kaotusseisu. Miks nii? Alustame õhtu kavast, heliloojatest ja nende teostest, mis pidanuksid olema belgia helikunsti kõige silmapaistvamad näited. Ma millegipärast ei usu, et sellised komponistid nagu Lodewijk Mortelmans (1868–1952), August De Boeck (1865–1937), Joseph Jongen (1873–1953) ja Jan Van der Roost (1956) võiksid isegi meie muusikaspetsidele kuigivõrd tuttavad olla. Igatahes 1434-leheküljelises leksikonis „The Oxford Companion to Music” ei mainita neist kedagi (aga nt Tobiasest, Tubinast ja Tüürist on küll juttu). Aga võib-olla polegi maailmakuulsaid belgia heliloojaid? On ikka – vähemalt Henri Vieuxtemps (1820–1881), Eugène Ysaÿe (1858–1931) ja nüüdismuusikast Henri Pousseur (1929–2009). Ka César Franck (1822– 1890) on sündinud Belgias.
Kuid paraku oli Vieuxtemps sellest seltskonnast ainuke, kelle muusika sel Belgia rahvuspüha kontserdil kõlas. Kui muusikaõhtu esimesed kolm lugu (Mortelmansi kaks ilutsevat, keskpäraselt orkestreeritud meloodiajuppi ja De Boecki idüllilis-naivistlik „Fantaasia” oboele ja orkestrile) läbi said, tekkis siinkirjutajal küll küsimus, kaua see ninnu-nännutamine veel kestab. Õnneks lõpetas esimese kontserdipoole Vieuxtemps’i Viiulikontsert a-moll op. 37 „Le Grétry”. Teose esitas vaid 17aastane viiuldaja Svenja Van Driessche. Esimeses osas Allegro non troppo võttis dirigent Herman Engels tempo rõhutatult non troppo, et anda noorukesele viiulisolistile romantiliste meloodiakaartide väljajoonistamiseks piisavalt emotsionaalset mänguruumi. Just emotsionaalne skaala kõlaski Driesschel kuulamapanevalt, eriti üliromantiliseks mängitud, tehniliselt raskes kadentsis. Ent intonatsioonilisest küpsusest kõrges registris on tema puhul ilmselt veel vara rääkida – järjestikused „peogapanemised” muutusid kohati häirivakski.
Kui solisti ja Tallinna Filharmoonikute koosmängu iseloomustada, siis Viiulikontserdi II ja III osa kõlasid kõige nüansirohkemalt (esimene oli koosmängu mõttes pisut liiga harali). Potentsiaali on Driesschel päris kindlasti. Teine kontserdipool algas Tõnu Kõrvitsa (1969) teosega „La Folia” (2009) oboele (Piet Van Bockstal) ja keelpilliorkestrile. XXI sajandi muusika mõjus pärast XIX sajandi helikunsti „vanavara” ootamatult värskendavalt, nagu leitsakut leevendav tuuleõhk. Solistil on „La Folia’s” sõna otseses mõttes kontsertlik roll, mida Bockstal ka efektselt (ent liigselt efektitsemata) välja mängis. Ka belgia dirigent oskas partituuri detailiderohkusest tundliku-heitliku põhikarakteri veenvalt esile tuua. Järgnes Joseph Jongeni kaheosaline Kontsert harfile (Anneleen Lenaerts) ja orkestrile. See oli impressionistlikus võtmes lugu, mis tähendab, et muusika oli „head ööd, mudilased” stiilis, ainult et esimene osa oli kirjutatud à la Respighi ja teine à la Ravel. Aga muidu täitsa ilus muusika …
Üldiselt on kombeks, et kontserdi lõputeoseks valitakse midagi kaalukat ja toekat. Selles mõttes oli seekordne valik, Jan Van der Roosti (1956) ülimalt anakronistliku helikeelega „Rikudim” („Tantsud”) täielik arusaamatus. Tegemist oli juudi rahvamuusika stiilis süidiga, paraku meenutasid helikeel ja orkestratsioon Brahmsi „Ungari tantsude” isegi mitte enam naljakat karikatuuri. Oeh! Nii et kontserdist kui kunstilisest tervikust me seekord ei räägi. Eks see paras kaleidoskoop oligi, nagu pealkirjas lubatud. Huvitav, kui Eesti Vabariigi aastapäeval esindaksid meie helikunsti Brüsselis Karl August Hermanni, Friedrich Saebelmanni ja Aleksander Kunileiu teosed – mis mulje belglastel siis eesti muusikast jääks?