Interpretatsiooni võtmesõnaks oli tekstitundlikkus, ilmekaks näiteks tegevust edasikandvad dünaamilised Evangelisti (Tõnis Kaumann) ja Jeesuse (Uku Joller) retsitatiivid. Kaumann esitas oma osa paindlikult ja piltlikult, Jolleril oli alguses raskusi sobiliku väljendusvabaduse taseme leidmise ning selle sobitamisega Jeesuse sõnade tähtsust rõhutavate viiulite saatefiguuridega. Tegevustiku arenedes ja Jeesuse repliikide dramaatilisemaks muutudes leidis ta aga tasakaalu rõhutatud teatraalsuse ja staatilisuse vahel. Kädy Plaasi sopraniaariate esitus ei olnud alati stabiilne: vahel tekkis tunne, et ta hoiab ansamblit tagasi, surudes peale rahulikumat tempot. Samas kõlas mõni aaria imekaunilt, näiteks keeruka saatefaktuuri ja õilsa meloodiaga „Dein Blut, der edle Saft” või „Dein Durst und Gallendrunk”.
Teise päeva kontserdid moodustasid drastilise kontrasti. Haapsalu linna korraldatud ja olude sunnil festivalikavva võetud poistekoori Les Petits Chanteurs à la Croix de Bois’ (Pariis) kontsert seisis nii programmi kui ka esituse poolest ülejäänutest täiesti eraldi. Kui muljed paari sõnaga visandada, siis laulsid inglihäälsed prantsuse poisid täiesti armetult maha eksporditeoseid, à la „Ave Maria”. Südamest kahju oli kõigist, kes sattusid just poistekoori kuulama, jäädes ilma sama päeva suurepärasest öökontserdist. Hispaanlaste Ministriles de Marsias kandsid publiku ette renessansiaegse pimeda helilooja ja organisti Antonio de Cabezóni teosed menestrelide ehk pidulike sündmuste puhkpillimängijate ansamblile. Dultsiani, tsinki, pommeri ja trombooni tämbrid sulasid ühte ning lõpmatud polüfoonilised liinid viidi täiuslikult lõpuni nii üksikpartiides kui ka tervikuna. Esituse justkui iseenesestmõistetav kergus kogu polüfoonilise faktuuri keerukuse juures pani hämmastama.
Orelifantaasiad Javier Artigase esituses raamisid meditatiivsete vahepaladena puhkpillide emotsionaalselt keevaid numbreid. Oreli tasane kõla hõljus edasi, vaatamata kaunistuste ja harmoonia fantaasiarikkusele, säilitades objektiivsuse ja subjektiivsuse tasakaalu ning näidates üles eneseväärikuse kõrgemat astet täie tehnilise vabaduse juures. Kui akustika häiriski esitajaid, siis nende harmoonilises koosmängus see ei kajastunud. Tromboon kostis ehk sageli teistest pillidest üle, eriti maheda tämbriga dultsianist, aga seegi oli maitsekalt muusikalisse kangasse põimitud.
Ehk kõige oodatumaks kujunes soome ansambli Battalia kontsert, seda eelkõige tänu särava virtuoosi Sirkka-Liisa Kaakinen-Pilchi (barokkviiul) kuulumisele koosseisu. Battalia baroki sonaatide esitust iseloomustas tohutu väljendusvabadus, heliloojate leidlikkusele vastati esituse samaväärse leidlikkusega. Tavaliste forte-piano diapasooni sisse mahtus soomlastel veel musttuhat peenemat varjundit, ka aja- ja tunneteskaala oli neil äärmiselt lai. Ideaalse koosmängu järgi otsustades võiks oletada, et ansambliliikmed mängivad koos 24 tundi ööpäevas, ometi kõlasid kõik mikronüansid värskelt, nagu äsja improviseeritu. Isegi banaalsed ja sada korda kuuldud tüüpkäigud või kolmkõlafiguratsioonid panid südame pekslema, imelistest kadentsidest rääkimata.
Kui midagi laita, siis taas akustikat, mis varjas pahatihti saatepille. Võib vaid kujutleda, kuivõrd rikkam oleks ansambli kõla pisut kuivema akustikaga saalis. Sellest andis ettekujutuse Mika Suihkoneni ja Petteri Pitko duett Giovanni Antonio Mealli teoses „Sonata Quarta La Castella”. Ilma valitseva viiulita näitas viola da gamba kogu oma tämbririkkust, iga kaunistus oli armastusega välja joonistatud. Pitko sai särada Domenico Scarlatti Sonaatides A-duur (K 208) ja a-moll (K 451). Ka tema mängus ühines esimesel silmapilgul raskesti ühendatav: kirglikkus ja peenutsemine, kombekus ja vabadus, ühetasane bassiliikumine ja selle taustal virtuoosselt hõljuv parem käsi. Klavessiini kõlale omasest kuivusest ei olnud juttugi, kuigi seda võib panna akustika arvele. Viimase mõju võib pidada ainsaks ärritavaks teguriks sel kontserdil.
On tõsiselt kahju, kui Buxtehude pöörased harmooniad kostavad nagu vee alt. Teine öökontsert „Lugusid lindudest” tõi Iren Lille esituses publiku ette XVII-XVIII sajandi prantsuse heliloojate lindudest inspireeritud klavessiiniteoseid koos Fred Jüssi kordumatult teravmeelsete suleliste tutvustustega. Publikumagnetina tõmbas Jüssi Haapsalu kuursaali suure hulga kuulajaid. Õhtu keskmes olidki tema sõnalised lindude portreed, samas kui muusika täitis pigem värviliste illustratsioonide rolli raamatus „Linnuriik”.
Lõppkontsert kujunes publikurohkemaks kui kõik eelnenud (välja arvatud poistekoori kontsert). Solistid, Haapsalu festivalikoor ja Tallinna Barokkorkester esitasid Siitani juhendamisel Vivaldi soolomotette ja kooriteoseid naislauljatele. Üldistades võib öelda, et kõigis esitusele tulnud teostes paistsid silma hästi läbimõeldud fraseeringud ja tekstitundlikkus, samas mattis tugev kaja pahatihti detailid ja puudu jäi kõla diferentseeritusest. Kontserdi avaloos „Beatus vir” (RV 795) moodustasid koorirefräänidega eraldatud soolonubrid tervikliku ja paindliku struktuuri, korduvad osad sooloaariate vahel olid iga kord pisut erineva meeleolu ja tempoga, aidates staatilisust vältida. Solistidest tõusis tehnilise ja väljendusliku üleolekuga esile Teele Jõks: tema sooloosad olid peenelt fraseeritud ja isegi kiireimates passaažides jõudis ta mõelda väljenduslikkusele. Kädy Plaasi hääl säras ehk enim neljandas sooloosas „Iucundus homo”. Koor ei kostnud alati laitmatult, ebaühtlase kõlaga osi tuli ette nii „Beatus vir’is” kui ka „Magnificat’is”, aga liikuva joonega üheosaline „In exitu Israel” (RV 604) jättis väga meeldiva mulje. Ilmselt andis teose vähem polüfooniline faktuur koorile akustiliselt rohkem võimalusi nüansseerimiseks. Soolomotettides elas publik elavalt kaasa Plaasi ja Jõksi virtuoossetele käikudele. Jällegi võiks esile tuua viimase esitust soolomotetis „Longe mala, umbrae, terrores” (RV 629). Esimeses samanimelises aarias alustas orkester mõnevõrra turvalises tempos ja meeleolus, andes samas ruumi Jõksi lõpututele trilleritele. Solisti jõuline esitusmaneer ja raevukad hüpped andsid aga õige pea sobilikumat käskivat varjundit tekstile „Eemale hädast, varjudest ja hirmust” ning orkestergi hakkas lauljat emotsionaalselt rohkem toetama. Ka teises sulnis aarias „Descende” ja lõpu „Alleluias” oli kohati tunne, et Jõks veab orkestrit enda järel – esimesed alaosad lõppesid tunduvalt liikuvamas meeleolus kui algasid. Ehk oli solistil raskem laulda algses melanhoolses meeleolus kõiki melisme, millele liikuvam tempo lisas kerguse ja sära.
Kokkuvõtteks võib öelda, et festivalimuljed ületavad mitmekordselt artiklimahtu. Kajastamist vääriks ka teised ette kantud teosed ja kõikide solistide etteasted. Aga kõige parem on soovitada lugejail saada vahetuid elamusi järgmisel, juba kaheksateistkümnendal vanamuusikafestivalil, mis kindlasti toob suvisesse Haapsallu suurepäraseid kollektiive nii Eestist kui kaugemaltki.