2.
Huvitav, kuidas tõsiasi, et Leonidas Donskis on ühtaegu avara pilguga moodne mõtleja kui ka väikese leedu rahva liige, tuleb ilmsiks tema mõtlemises, valgustuslikust seisukohast rahvusluse mõtestamises. Lähtekoht tundub olevat selge ja kindel: „tsiviilühiskonda ja tema väärtusi on võimatu lepitada natsionalismiga” (lk 79). Selle lepitamatuse jätkuv aktuaalsus on ajaloolise arengu tagajärg – siin astub eriti tugevalt esile valgustuse aspekt ja selle ambivalentne seos romantistliku mõtteviisi pärandiga. Donskis kirjutab: „Saksa romantism tõlkis valgustuse arusaamad individuaalsest mõistusest, südametunnistusest, vabadusest, sõltumatusest ja autonoomiast kultuuride individuaalsuse ja võrdsuse keelde”, mis tähendab, et „poliitilised mõisted” tõlgiti „kultuurilisteks kategooriateks” (lk 306). Tõsi, Donskis tahab (teravast) vastandusest hoiduda: „Nad ei ole sõbrad ega vaenlased – vaid sama Januse kaks nägu. Üks neist esindab Tõde, Mõistust, Vabadust, Võrdsust ja Sallivust ja teine väljendab kollektiivse hinge müsteeriumi – Kogukonda ja selle surematust, mis on saavutatav kultuuri kaudu” (lk 309). Kuid ometi tuleb eelnevast määratlusest ärevam ilmsiks mujal, näiteks tabavates mõttearendustes „Romeost ja Juliast”, kus Donskis kirjeldab Shakespeare’i lugu kandvat klannilise ustavuse (Kogukonna) ja isiksuse vabast äratundmisest tuleneva sõpruse (Mõistuse, Vabaduse, Võrdsuse) vastuolu ja vastastikust pinget. Siin pakutakse veenev illustratsioon sellele, kuidas mingi kultuuriline grupp (klann, rahvus) vastandub indiviidile, isiksusele ja tema vabadusele. Donskis läheb kaugemalegi, rääkides gruppi tähistavast nimest ja indiviidi näost: „Kes tahab oma jälestust edukalt alal hoida, see peab esmalt oma vihkamise objekti depersonaliseerima. /—/ Me taandame need, keda vihkame, teatud nimetuseks, kategooriaks või grupiks, mis nende kohta midagi ei ütle” (lk 257). Eks selline taandamine toimib ja toimub ka ilma (teadliku või jõulise) vihkamiseta, mõisted nagu „vene aeg” ja „vene värk” viitavad igapäevakõnes pigem nõukogude ühiskonnale, kuid on teisalt ometi seotud arusaamaga, mis ei arvesta asjaoluga, et ka (Eesti) venelaskond on heterogeensem kui lihtsalt „venelased”, et nende – nagu eestlastegi – seas on igasuguse näoga inimesi. Praeguse aja kommertsmeedia muidugi toitub lihtsustavatest stereotüüpidest ja võimendab neid veelgi, kogukondlikke probleeme sõnastasid mõne aasta tagustel ärevatel hetkedel tihtipeale mõlema rahvusgrupi äärmuslikud universalistid, kelle jutust võis jääda mulje, et kõik kõneleja rahvuskaaslased mõtlevad sedavõrd must-valgelt.
3.
Eelmainitud lepitamatuse valguses tuleb tähele panna, kuidas Donskis juhib ometi tähelepanu asjaolule, et ka natsionalism sisaldab erinevaid varjundeid: „Orwell polnud aga näinud säärast natsionalismi, millel on teeneid sõjas totalitarismi vastu; neist teenetest annab tunnistust aga Kesk- ja Ida-Euroopa XX sajandi ajalugu” (lk 160) ja siit edasi: „Kommunistlikes riikides mängis isegi konservatiivne natsionalism tähtsat rolli, sest ta kaitses põhimisi inimõigusi ja inimväärikust, sõna- ja südametunnistuse vabadust, vabadust kuuluda ühingutesse ning õigust oma usule ja kultuurile” (lk 161). Enamgi, natsionalismi puudumine ei tundu talle samuti konstruktiivse lahendusena: „Liialdatud natsionalistlikkus viib moraalse provintsluseni ning täieliku osavõtmatuseni nende suhtes, kes ei kuulu meie hulka, natsionalismi puudumine lahutab meid aga kõigest mõeldavast ning elulisest, millele inimene saab truudust ning poolehoidu vanduda” (lk 168) ning „Liberaalse rahvusluse eetikat ei tohi segamini ajada etnilist puhastust taotleva natsionalismiga” (lk 325). Sedasi annab IdaEuroopa ühiskondade hiljutine kogemus Nõukogude Liidu koosseisus või mõjusfääris natsionalismile just lepitava tähenduse, nii et kui Donskis tsiteerib Ernest Gellnerit, kes ütleb, et „1848. aastal võisid liberalism ja rahvuslus veel olla liitlased, koguni vennad” (lk 78), siis meie kogemuses võiks aasta olla ka 1988.
Kuid siin peitub enamatki. Mitte ainult seetõttu, et oleks võimalik vaadelda ka kaasaegset liberaalset Eestit kui ühiskonda, kus „üksikisikute ja kultuuride õigused võivad käia käsikäes”, s.t kus rahvuslik retoorika ei välista vulgaardarvinistlikku arusaama indiviidi edukusest, et konkurentsi loogika ühes eluvaldkonnas ei välista rahvusliku kokkukuuluvuse retoorikat teisel tasandil ja et need kaks saavad eksisteerida kõrvuti, veel enamgi, teineteisest läbi põimuda teatud arusaamas à la „õige eestlase rind on rasvane”. Pigem pakub Donskise raamat vaadet just n-ö peenetundelisema, valgustusliku rahvusluse võimalusele, s.t võimalusele, kus indiviid peab ühtaegu kalliks tõde, inimõigusi, sallivust ja võrdsust, hoides ja hinnates samal ajal tugevaid rahvuslikke tundeid. Oma artiklis kaasaegsetest leedu mõjukatest mõtlejatest tsiteerib Donskis ühes joonealuses märkuses Vytautas Kavolist ja tema „postmodernistliku natsionalismi” määratlust „kui fenomeni, mis „võimaldaks ja tunnustaks inimlikku avatust ja kultuurilist läbipaistvust”” (lk 345).
4.
Rein Raud, rääkides kultuurilisest universalismist ja relativismist, kaldub mõistetavalt eelistama nõrka relativismi. Sellise mõttesuuna esindaja „kujutluses koosneb inimkonna globaalne kultuuriline ehitis väiksematest üksustest, mida seob omavahel perekondlik sarnasus – igaühel neist on mõningaid ühisjooni mõne teisega, suuremalt distantsilt aga sarnasused ähmastuvad, kuni jõuame punktini, kus selle hulga kahel liikmel ei ole enam (peaaegu) midagi ühist. /—/ Ometi ta ei kujutle, et kusagil selles hoones võiks asuda direktori kabinet – mingi eesõigustatud positsioon, millelt on õigus hinnata kõiki teisi kultuure nii, et nood selle hindamise tulemusi peaksid aktsepteerima. Siiski on igal kultuuril õigus iseenda tarbeks teiste kultuuride kohta teooriaid luua. Seetõttu ei ole midagi lahti, kui näeme vaeva teiste kultuuride äraseletamiseks omaenda mõistetes, senikaua kui peame meeles, et need seletused on mõeldud ainult meile ja et teised kultuurid ei pruugi neid tunnistada adekvaatseteks väideteks enda kohta”.1
Selle mõttekäigu ja mõiste valguses võiks püüda pisut kitsamalt rääkida n-ö nõrgast rahvuslusest, kuigi tuleb tunnistada, et see sõnapaar võib väga kergesti kõlada oksüümoronina – vähemalt „tugeva rahvusluse” argumentide valguses (umbes nii, et rahvuslus saab olla ainult tugev, vastasel korral pole enam tegu rahvuslusega – säärane vaatepunkt tuli jõuliselt nähtavale õnnetu samba arutelus, kus konkreetse lahenduse vastaseid tembeldati mitmel puhul ka Eesti riigi või ühiskonna vastasteks). Siiski tasub sel teemal mõtiskleda, veel enam, et üks Eesti lähiajaloos toimunud sündmus tõi esile erinevates rahvusgruppides peituvad tugeva universalismi hoovused, mis on nõrga rahvusluse argumentidest palju tugevamad, kuna paistavad pärinevat n-ö emapiimaga päritud tunnetest (see võib ka mitmel puhul tähendada, et nõrk rahvuslus on omajagu kunstlik kontseptsioon, tunge tsiviliseeriv mõttekonstruktsioon). Taolist hoovust kirjeldas mu meelest igati adekvaatselt Vadim Belobrovtsev: „Kui astusin eestikeelse rahvastiku esindajatega väitlusse pronkssõdurit puudutavate küsimuste üle, jõudsin üllatava tagajärjeni: mu vestluskaaslastel lihtsalt polnud võimalik minust aru saada. Ei, ma rääkisin olukorrast täiesti arusaadavalt – sellest, kuidas mina seda näen; ja eestlased, kellega ma vestlesin, ei olnud hoopiski mitte rumalad. Meie häid suhteid arvesse võttes püüdsid nad kogu hingest asetada end minu kohale ja näha asja minu vaatepunktist. Lihtsalt mingil hetkel ma sain aru, et probleem pole mitte venelaste ja eestlaste soovimatuses teineteist mõista, vaid võimatuses seda teha. Me oleme nii erinevad, nii erinevad on meie mentaliteedid, kultuu
r ja elukäsitlus. Ja see, mis minule paistis selgemast selgem, loogilisest loogilisem, oli nende jaoks täiesti mõistetamatu ja vastuvõetamatu. Ja vice versa – nende argumendid tekitasid mõnigi kord minus üksnes hämmeldust”.2 Täpselt – dialoog võib sellises olukorras erinevusi just süvendada, lõhesid kasvatada, pöörduda oma algse taotluse vastu (tundsin seda „võimatust mõista” toona omal nahal). Kirjeldatud olukorras oleks ääretult oluline, et nähtaks – korrates Rein Raua sõnu – „vaeva teiste kultuuride äraseletamiseks omaenda mõistetes, senikaua kui peame meeles, et need seletused on mõeldud ainult meile ja et teised kultuurid ei pruugi neid tunnistada adekvaatseteks väideteks enda kohta”. Jäägu igaühele oma, et oleks võimalik kaaluda elamist mitte koos, vaid kõrvuti.
Mis eristab kooselamist kõrvuti elamisest? Mulle meenub üks lause Richard Rorty raamatust „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus”, kus Rorty tsiteerib Isaiah Berlini, kes omakorda tsiteerib Joseph Schumpeteri: „Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust ja ometi vankumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist”.3
Muidugi on oluline, kuidas see vankumatu seismine täpselt käib ja kuidas seda teistega jagada. Tundub, et see võiks kulgeda umbkaudu nii nagu mõne väga mõjuva pisarakiskuja vaatamine – ühelt poolt lastakse ennast kaasa tõmmata, lastakse tunnetel paisuda, teiselt poolt aga mõistetakse kõnealuse kunstivormi võtteid, mis võimaldavad emotsionaalset kaasatust, isegi teatud manipulatsiooni, mis omakorda võivad tekitada teadlikus vaatajas irooniat. Üks tunne ei pea välistama teist.
Midagi sarnast saab toimuda rahvustundega – võib suhtuda irooniliselt teatud retoorilistesse võtetesse ja mudelitesse, millega avalikus sfääris rahvuslike argumentidega manipuleeritakse, aga need tunded ei välista siirast kodumaa-armastust, kiindumust oma keelde ja kultuuri, mis omakorda ei välista teadmist selle kiindumuse kultuurilisest piiratusest, ning teadmist, et piiride taga kasvavad teistlaadi kiindumused. Muide, „Armastuses, vihkamises ja vastuseisus” tuuakse vilksamisi mängu patriotismi mõiste, püüdes seda eristada natsionalismist. Kõigepealt George Orwelli sõnadega: „Mina mõistan patriotismi all andumust teatavale kohale ja teatavale elustiilile, mida peetakse maailma parimaks, aga mida ei püüta teistele peale suruda. Niihästi sõjas kui ka kultuuris on patriotism kaitseiseloomuga. Seevastu natsionalism jääb võimuihast lahutamatuks” (lk 159). Donskis ise määratleb „moodsat patriotismi laiemas tähenduses” kui mitte ainult „sidet oma sünnilinna, keele või maaga, vaid ka kui armastust ja austust paiga vastu, kus on võimalik nõuda taga tõde, õiglust ja usaldatavat sotsiaalset ning moraalset korda koos usaldusväärse võimuga” (lk 217). Selles lauses – kus isamaaline tõde asub kõrvuti valgustusliku õiglusega – põimub intellektuaali valgustuslik positsioon kenasti tema kogukondlike tunnetega. Taolist mõtteviisi võiks vajadusel kaaluda kui mitte teatud eeskujuna, siis vähemalt pingevabama alternatiivina.
1 R. Raud, Kultuuriline universalism vs. relativism. – Vikerkaar 2009, nr 1-2, lk 141-142.
2 V. Belobrovtsev, Kuidas me kaotasime integratsiooni. – Vikerkaar 2008, nr 4-5, lk 125.
3 R. Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tlk M. Väljataga. – Vagabund 1999, lk 89-90.