Jah, ma saan aru, Olev, et sisu peab valitsema vormi üle. Võttis peaaegu kümme aastat, aga jõudis pärale. Aitäh Sulle!

Lühifilmi „Risk” (1998) monteerides tegin tohutu avastuse, et heli muudab pildirea hoopis huvitavamaks. Olev pidas väikese pausi, noogutas: pildiribal on filmi keha, heliribal filmi hing.

Kassetile peab alati kirja panema, mis seal peal on. Meil oli sel teemal palju vaidlusi, kuni ma lõpuks avastasin, et ega tõesti kõik meelde ei jää.

Ka minu otsus lavakasse katsetele minna sündis 2000. aasta kevadel stuudio Noorfilm ruumes.

Kahju, Olev, et Sa mu esimest lavastust ära ei mallanud oodata. Kuigi ma arvan, et praeguseks oled Sa seda juba näinud. Sealpool liigub aeg teisi radu pidi.

Sa olid minu esimene guru ja tõenäoliselt põhjus, miks minust pätti ei saanud.

Hüvasti!

Sinu õpilane Kristjan Sarv