Paljude esinejatega, kuid napile kuulajaskonnale avas kontserdi talveaias (3. VI) Otsa nimelise MK õpilaste ansambel Abraham’s Cafe, koosseisus Marten Altrov (klarnet), Kaspar Uljas (akordion), Madis Meister (kitarr), Sergei Šegurov (kontrabass) ja Tõnis Kuusk (trummid). Bänd mängis araabia ja klezmermuusika mõjutustega kompositsioone, mille arranžeeringud on saanud mõjutusi mõni aasta tagasi „Jazzkaarel” üles astunud prantsuse akordionisti Jean-François Baëz’ loomingust. Klezmer-muusikat mängivaid koosseise siinmail nimetada ei oskagi, seepärast väärib tähelepanu koosseisu eestvedaja Kaspar Uljase entusiasm, kes on suutnud innustada ka ansamblikaaslasi tundma huvi meie kultuuriruumist kauge muusika vastu.
4. juuni hilisõhtul esinesid restoranis Loft Lounge Silvi Vrait ja Raivo Tafenau bänd. Külastajatel õnnestus seal kuulata Tafenaud akordionisti rollis. Paljud ei pruugi teadagi, et just see instrument on olnud tema esimene pill ja saksofon tuli hiljem. Kutse festivalil esineda andis nüüd Tafenaule põhjuse seda pilli sagedamini kätte võtta. Ma ei saanud küll olla selle kontserdi kuulajate hulgas, tean vaid, et prantsuse šansoonidest kantud kava esitati tuntud headuses ja võitis kuulajate südamed. Saue jazzistuudio meistrikursuse (5. VI) üheks vedajaks oli ungari akordionist Zoltán Orosz. Olin küllalt skeptilise eelhäälestusega, kuna olen nii mõnigi kord olnud tunnistajaks meistrikursustele, mis justkui linnukese pärast täidavad võõrsilt siia sattunud artisti päeva, seda eriti siis, kui muusik suhtleb saalisolijatega tõlgi vahendusel. Aga Oroszi ladus ja muhe jutt enda ja oma trio kaaslaste muusikalisest taustast, Ungari muusika mõjutustest ja akordioni õppimise võimalustest, koos sinna vahele pikitud muusikanäidetega, jättis igati sümpaatse mulje. Justkui alibiks oma eelseisvale ülesastumisele Kumus ütles ta õpitoas, et ei liigita end jazzmuusikute hulka. Saanud klassikalise koolituse, esitab akordionist väga erinevat muusikat. Seda kinnitas ka tema trio koosseis: kitarristil on balkani juured ning kontrabassimängija klassifitseeris ta bluusi- ja jazzbassistiks.
Samal õhtul leidis Kumu auditooriumis aset mõlema peaesineja kontsert. Jaak Lutsoja bänd mängis originaalloomingut, mis peale ühe erandi pärines akordionisti ja bändi liidri enese sulest. Lutsoja on sage meie kontserdiafiššidel figureeriv akordionist, kes astub üles kord jazzisuunaliste, kord vaba improvisatsiooni viljelevates või süvamuusikat mängivates koosseisudes. Ka tema bändis kõlas akordioni kõrval klarnet, enamasti küll bassklarnet, millel mängis tippmuusik Meelis Vind. Bändi kuulusid veel Iljo Tooming kitarril, kelle sulest oli kavas ka üks pala, Tanel Liiberg kontrabassil ja Arno Kalbus löökpillidel.
Hästi kokku pandud kava laitmatu esitus, kus läbikomponeeritud lõigud vaheldusid pikemate soololõikudega, jättis igati positiivse mulje. Ehk vaid mõni akordioni registrivalik tundus mulle juhuslik. Helipildis tekitas mõningast küsitavust tablade liigne kasutamine: need on küll maailmamuusikas sagedast rakendust leidnud, kuid eelkõige viitab see pill ikkagi India muusikatraditsioonile, mis võib osutuda universaalsema helikeele poole püüdlemisel piiravaks teguriks. Nii tasunuks kaaluda kava lõpuosas kõlanud svingipõhises palas tablade asendamist teiste, jazzmuusikale tüüpilisemate rütmipillidega. Kuid julgen väita, et Jaak Lutsoja bänd on oma isikupärase helikeele ja omanäolise koosseisuga juba selle õnnestunud kontserdiga ennast Eesti jazzi ajalukku kirjutanud.
Kava teine pool oli Zoltán Oroszi trio päralt, kavas muusikat seinast seina – kergest klassikast ungari rahvamuusika ja tüüpiliste akordionimuusika hittideni. Orosz on erakordselt virtuoosse tehnikaga akordionist, kes esitas oma kava filigraanselt ja tehniliselt meisterlikult. Talle sekundeerisid üliosava saatjana kitarrist Zoltán Balogh ja paindlik Pengő Csaba kontrabassil. Nende koostöös kõlas eriti huvitavalt balkani rahvamuusika. Publik elas trio esitusele silmnähtavalt kaasa. Just selles ülivirtuoosses tehnikas on peidus ka üks akordionistide üsna tüüpiline komistuskivi: mängitakse küll kiiresti, n-ö näpp lippab, aga sisu kipub nii mõnigi kord tehnilise teostuse varju jääma. Eriti torkas see silma klassikatöötlustes, mil püüdsin mõttes asendada akordionisti pianistiga ja leida vastust küsimusele, kas ka see publikule nõnda meeldiks. Ometi on XX sajandi alguse ühest esimesest kontsertakordionistist Pietro Frosinist alates – kes küll tõstis akordioni rahva- ja külapilli staatuset virtuoosset, samas kergestiseeditavat muusikat mängiva instrumendi staatusesse – tekkinud stamp, et akordionisti puhul hinnatakse mitte fraasi ilu ja muusikalise mõtte loogikat, vaid puhttehnilist meisterlikkust. Oma kavades väga erinevat muusikat ühte programmi liites võitis külalistrio küll publiku südamed, kuid festivali reklaamis kõlanud viide jazzile jäi tema puhul olemata (siinkohal meenus, et Orosz ei peagi end jazzmuusikuks).
Kokkuvõtteks võib öelda, et eriilmelised akordionikontserdid tõid meie muusikaellu killukese uut värvi, ei mäletagi siinmail esinenud ungari akordioniste. Akordioni positsioon algastme muusikakoolides ei ole paha – akordion on populaarsuselt igati väärikal neljandal kohal –, aga kindlasti aitas festival nii mõnegi tulevase muusiku tuua just selle pilli juurde. Kuuldavasti avaldaski festivali järel mitu last soovi hakata Saue MKs akordioni õppima. Tore, et „Visioon” tekitas mõtteid elu ja muusika mitmekesisusest!