Ajakirjanduses följetonide ja satiiriliste värssidega tähelepanu äratanud Lahe esimene luulekogu „Piimahambad” ilmus 1954. aastal. See äratas küllalt suurt tähelepanu ja märgistas vaieldamatult omanäolise satiiriku tuleku kiduralt naljavaesele nõukogulikule kirjandusmaastikule. Küllap olidki järgmised tosinkond aastat Lahe loometeel kõige päikselisemad. Ilmusid mitmed värsikogud („Sinelitaskust seanahkse portfellini”, 1958; „Selle suve värsid”, 1960; „Suitsuangerjad ja kastemärjad roosid”, 1960; „Kümne küüne laulud”, 1962; „Ingel läheb apteeki… korralikus seltskonnas”, 1967 jmt), kus oli ehedat ärategemislusti ühiskonna vastu, kus elati. Oli perioode, mil võimukoridorides leiti, et Laht on lubamatult liiale läinud. Ta oli mitut puhku kantud isikute nimekirjadesse, keda ei lubatud raadioeetrisse ega teleekraanile. Aastakümnete jooksul kogunes ta parteitoimikusse korralik kollektsioon karistusi ja noomitusi. Näis, nagu oleks endine noortšekist astunud sõnarelvaga sellesama ühiskonna vastu, mida ta omal ajal tulirelvaga kaitses. Peale loomuomase satiirikuande ilmutas Laht ka lüürilisemat palet, tema tundelisemaid luuletusi viisistasid mitmed heliloojad, neid deklameeriti kultuurimajades ja koolipidudel.

Seitsmekümnendail, stagnatsiooni süvenedes, ilmub veel mitmeid Lahe luulekogusid, k.a Smuuli aastapreemia saanud „Mu kallis koduvillane provints” (1973) või „Roosa müra” (1981), aga endist kaalu ja tähendust ühiskonnas neil enam pole, nagu ka küllalt mahukal pamfletilaadsel loomingul läbi mitme segažanrilise raamatu. Kahjuks jäi episoodiliseks ka Lahe jõuline tulek novellistikasse: 1974. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud „Bordelli likvideerimine” (1974) tekitas tõsist elevust. Selles valimikus ilmunud „Meie, tippkutid üle kogu maakera” sai 1975. aastal Tuglase novellipreemia.  Hilisemast perioodist võiks osutada kogumikule „Katastroika” (1990), segažanrilistele valimikele, kirjanduslikele paroodiatele jne. Õnne proovis ta ka dramaturgias („Atlandi heeringas”, 1959. a Pärnu teatris), samuti kirjutas ta tekste omas ajas menukatele estraadietendustele. Periooditi pühendus Laht ka tõlkimisele, luule kõrval eestindas ta inglise ja vene keelest ka proosat: Eliotist Updike’ini ja Pasternakist Aksjonovini.

Uno Lahe elu on ere näide andeka eestlase eksikäikudest segase sajandi sogases lainetuses. Nüüd on see vastuoksne kirjanik meie seast lahkunud, viies endaga kaasa mitmed möödunud sajandi teise poole põlvkonnaomased probleemid ja konfliktid, nii välised kui sisesed. Uno Laht ei unune, sedavõrd rohkesti oli ta elus ja loos isikupärast, õpetlikku ja hoiatavat.

Eesti Kirjanike Liit