Ometi ei seisa Riia Uue Teatri afišil vaid üliproduktiivse Hermanise enda looming. Külalislavastajate ja lavastamiskogemust ihkavate trupiliikmete kõrval tegutseb palgalise lavastajana ka Mara Kimele. Just Kimele käe alt on tulnud – Hermanise kõrval mõistagi – selle teatri huvitavamad lavastused. Mara Kimele, Moskvas GITISe-kooliga (lõpetanud 1969) daam, õppinud ühel kursusel Ingo Normeti ja hiljuti Eestisse asunud Mladen Kiseloviga, on korra lavastanud ka Eestis (Putninši „Truuduse magus koorem”, 1981 Pärnu teatris). Mitmed Eesti teatrihuvilised jõudsid mõne aasta eest Riiga vaatama Kimele tõlgendust Turgenevi näidendist „Kuu aega maal”.       

Värske „Onu Vanja” pole Kimele lavabiograafias ei esimene Tšehhov (on lavastanud ka „Kajaka” ja „Kolm õde”) ega ka esimene „Onu Vanja” (sama näidendi tõi ta 1983. aastal lavale Valmiera teatris). Riia teatrimuuseumisse (Riia Uue Teatri üks mängupaikadest) jalutades luges ka siinkirjutaja kokku oma vaatajapagasis olevad „Onu Vanjad” ning rehkendus näitas, et kõneksolev lavastus peaks olema kaheksas. Kui neist välja arvata kunagi „Baltoscandalil” nähtud Kristian Smedsi versioon, siis senised lavastused on oma väliselt stilistikalt olnud kõik üsnagi sarnased. Ikka see hääbuva aristokraatia leebiv jõudeelu. Varieerunud on ikka ainult tundetoon ning näitlejamängu tõejanu, mille abil Serebrjakovi mõisa sündmused läbi  valgustatakse.     

Kimele lavastuse esimesed kümmekond minutit sisendavad vihuti „väänatud” tõlgenduse muljet. Ei mingit aristokraatlikku vaikelu ega pitsilisi päevavarje. Mängupaigaks on pikergune, köögi- ja panipaigana kasutatav ruum, kus hommikust õhtuni käib vilgas tegevus. Majakondsete üks elatusallikaid näib olevat küülikukasvatus, mistap onu Vanja keskseks ülesandeks on (elusate!) loomakeste puuride ehitus ja korrashoid, naiste alaks on jällegi aiasaaduste töötlemine. Täpset ajamääratlust ei julge küll välja pakkuda, kuid mõni tingmärk – naiste kalossidpearätikud, meeste sinised maikad, palavikuline hoidiste valmistamine, samuti klaveril  klimberdatud „Must ja valge koer” – viivad mõtted kuhugi kolhoosiaja lõppu. Iroonilise kontrastina ruumikujunduses hakkab kaasa mängima selle kolamaastiku fooniks valitud „luksuslik”, sügavroheline kullatriibuga tapeet. Kes näinud Hermanise „Pikka elu”, „Vaikuse häält” või „Revidenti”, taipab ilmselt selle kirjelduse peale tõmmata ühendusjooni. Hüperrealismi esteetika ning sovetlikud aksessuaarid on kindlasti üks praegusele Riia Uuele  Teatrile iseloomulikke, kaugelt äratuntavaid jooni. Näitlejatöid pidi vaadates aga näeme Hermanise ja Kimele käekirjade lahkujooksmist. Kui Hermanis esitab oma tegelased sageli nõelteravate äkk-kaadritena, justkui välja aurutades tegelaskuju kontsentraadi, kõike liigset „minema heites”, siis Kimele näeb oma kangelasi „laiemalt”, sidusamalt. „Onu Vanja” mängustiili (trupis on teatri esindusjõud Gundars Abolinš, Guna Zarina,  Iveta Pole, Andris Keišs jt) kohta sobiks ehk öelda „asjalik”. Tegevus suubub sujuvalt stseenist stseeni, üleminekud on pehmed, repliigid asetuvad ökonoomselt teineteise kõrvale. Jääb mulje, et mänguaeg mahubki ühe tavalise tööpäeva raamidesse (Tšehhovil vältab see varasuvest sügiseni). Ilmselt on olulisem aga see, et selline ühtlane kude loob kiire, ainult kerge toonivahetusega võimalusi kõik olulised sõlmkohad, teemade ja suhete „ristumispunktid”  (Jelena Andrejevna-Astrov-SonjaVoinitski) suureks mängida. Lavastaja ei ole löönud kohkuma ka paradoksi ees, et tegelase suurde plaani nihutamine ehk „suureks” mängimine tähendab enamasti tema pisendamistmadaldamist. 

Serebrjakovi maja armuafäärides puuduvad eleegilised kannatused, välises plaanis toimub kõik natuke möödaminnes ja mokaotsast. Isegi Sonja (Astrovile suunatud) õhetav monoloog metsade kaunidusest kukub välja peaaegu estraadinumbrina, tuues kaasa publiku homeerilise naerupahvaku. Üldse on see päris kindlasti lõbusamaid „Onu Vanjasid”,  mida mul endal on õnnestunud näha. Grotesksed paisutused, mis seostuvad rohkem Hermanise töödega ja mida siinse trupi tuumik filigraanselt valdab, on ka seekord täiesti olemas. Ajastu ebamäärasus/määratlematus jääb hiljem siiski natuke painama. Ilmselgelt pole see väga kauge minevik. Ka mitte kaasaeg, samas ka mitte allakriipsutatud „ajatus”, olustikust täiesti puhastatud destillaat. Ei mängita kummitusi kadunud epohhist, aga ka mitte oleviku otsepeegeldust. Kerge distants on kindlasti olemas. On nagu midagi tuttavat, aga päris ei ole ka. Kui väga tahta, võib siitkaudu proovida sõnastada ka midagi sõnumi sarnast. Vahel on tunne, et elu libiseb mööda, kuigi elu ennast nagu polnudki … Ja mis seal ikka nii väga halada? Homseks puhkame end välja ja võtame uue tööjärje ette.       

Mida öelda kokkuvõtteks? Lätlaste värskeimas „Onu Vanjas” pole kangelasi. Pole nostalgiat kadunud aegade järele. Ega kaunishingi, kes hukkuksid asise maailma roomiktraktori rataste all. Tahan ma öelda, et see on nüüd ainuõige ja tõeline Tšehhov? Ei, seda mitte. Küll aga näide klassikateksti värskendavast  lugemisest, mis on leidnud ka süsteemse ja kindlakäelise lavalise teostuse. Aga eks mindagu ja visatagu ka ise vahel üleaedsete teatrile pilk peale.