Nõukogude Liit ja Balti riigid 

Eestlaseks olemine toob kohalikule jalamaid meelde Anne Veski (ilmselt tuleb tavaeestlasele heal juhul meelde Tšõngõz Aitmatov). Balti riikide ühiskuvand on siiski tugev ja selgitus, et me ei koordineeri kõiki poliitilisi otsuseid omavahel, räägime eri keelt ja esineb võistluse moment, ajab segadusse ja isegi jahmatab. Varem või hiljem hiilib juturingi pronkssõdur. Ka tausta üksikasjalik lahtiseletamine kõlab apologeetiliselt. Biškekis kohtad igal sammul  nõukogude sümboolikat: nii raudteejaama laes, konstitutsioonikohtu katusel kui ajaloolisel pangahoonel kõrguvad värskelt renoveeritud võimsad Kirgiisi NSV vapid. Molodaja Gvardia (noore kaardiväe) avenüül asub pompoosne noorkommunistidest sõdurite kuldne ausammas ja nõukogude kangelaste allee, parlamendi taga aga võimas Lenini kuju ja pargis redutavad Marx ja Engels. Kõrgõzstanis kordub nii tihti fraas „Nõukogude Liidu kokkuvarisemine”,  mida kasutatakse praeguse meditsiini-, haridus- või muu süsteemi puuduste põhjendamise kontekstis. Nõukogude perioodi ei halvustata, pigem tuntakse kahjutunnet kunagise impeeriumi lagunemise üle.

Endi iseseisvumise kohta on paljud varmalt väitma, et see „juhtus” kirgiiside tahtest olenemata ja tõi aegamööda kaasa sotsiaalse katastroofi. Euroopa Liidu temaatika jääb Kesk-Aasias kaugeks, aga Eesti puhul ollakse kindlad, et see ongi alternatiiv  Nõukogude Liidule. Mida iganes me oma iseseisvusest ja vabaduspüüdlustest ei räägiks, jääb valdavaks arvamuseks, et meie kuulumine Euroopasse on pigem uue invasiooni tulemus, eriti arvestades meie üllatamapanevalt väikest rahvaarvu. Minuealine eestlane jääb ikkagi kummastavaks hübriidiks endisest nõukogude ja praegusest lääne inimesest, kes arvab (õigesti), et parimaks kingituseks Eestist on „Vana Tallinn”. Suurriikide mõjud on  Kõrgõzstaniski täiesti olemas. Hiinast tuleb (sala)kaup ja sisserändajad (majanduslik invasioon), Türgi on aidanud püsti panna minaretid ja rajanud eliitõppeasutusi (kultuuriline invasioon). Venemaa poliitilisest tähtsusest saad aru, kui avastad, et paljudel on mobiilihelinaks Kremli kellade kume kõla.   

Suletud infoühiskond ja turumajandus

Pead panevad vangutama minu jutud Eestis kasvavast Interneti-sõltuvusest, elektroonilisest kohtuotsusest, tasuta WiFist, ka mobiiliga parkimisest, eriti E-maksuametist (see, et maksuamet eluasemeintresside puhul ka tagasimakseid  teeb, jääb usutamatuks ulmeks). Internet on siin luksus, mida kasutatakse tööl ka isiklike asjade ajamiseks. Tänavatel asuvad Interneti-kohvikud, mis on täis tšättivaid noori. Kodus neti kasutamiseks tuleb poest leida vastav makseaparaat, mille puutetundliku ekraaniga opereerides saab kanda kontole järjekordse summa. Kõrged riigiametnikud kasutavad  oma ametliku meiliaadressina .ru (Venemaa) domeeni ja ei saanud kunagi päris aru, miks ma seda teemat riigi sõltumatusega seostan. Meili teel asju ajada on vaevaline, sest valitseb äärmuslik bürokraatia, esitada tuleb allkirjastatud ja viseeritud kutseid ja ettepanekuid. Arvamust kujundab oma sõpruskonnast kuuldu ja kohalik ajakirjandus, mida igal argihommikul kolleegidega arutatakse. Keerulistel aegadel kasutavad aga need, kellel esineb  vastav võimalus ja kes mõistavad inglise keelt, objektiivsema info hankimiseks välismaiseid infoportaale. Televisioon, mõjusaim infokanal, kannab üle peamiselt Venemaa kanaleid. On ka kirgiisikeelsed programmid, peamiselt kohalike uudiste ja foorumite tarbeks. Suheldakse ikkagi mobiiltelefoni(de) vahendusel. Palju on omavahelisi kohtumisi ja üksi lõunatamist peetakse ajaraiskamiseks, misantroopiaks või välismaalase veidruseks. Suhteline infosulg ja  „õigete inimestega” vahetu suhtlemise olulisus on kahtlemata soodus pinnas poliitilisteks manipulatsioonideks.     

Oma ostud teeb biškeklane turul. Turumajandus toimib otsesõnu – Biškekis asuv Oši turg on Kesk-Aasia üks suurimaid, kuid linnas mitte ainus. Turg pole mitte pelgalt kaubitsemiskoht,  vaid lausa elustiil oma eripäraste lõhnade, helide, hinnakujunduse, värvikate kaubitsejate ja sõnulseletamatu kaubarohkusega. Turult leiab nii naelu, vaipu, militaarkaupu, kutsikaid, sadu erinevaid vürtse, õunu, dubljonkasid, ämbreid, kingi, riisi, mööblit ja tööjõudu. Seal osutatakse kõiki vajalikke teenuseid alates hambaravist kuni kingsepatööni välja. Müüakse lennukipileteid ja mängitakse hasartmänge. Ajapikku saab selgeks, kuidas  orienteeruda ventilaatoririhmade maailmast juurviljade rajooni. Luksuslikes, peaaegu nagu Ameerikast välja lõigatud, kuid tühjavõitu kaubahallides magavad unised müüjad, siin poodleb kas eliit või turistid. Kaardimakse võimalust ei esine isegi seal. Usaldatakse cash’i – maksta võib nii somides, rublades, dollarites kui eurodes. Kursid on kauplejatel raudkindlalt peas ja arvutusoskus võrratu. Kohalikud teadjad peavad kaubahalle ka rahapesupaikadeks,  kus kohalik võimukandja koostöös välisinvestoriga oma vahendeid legaliseerib. Ja muidugi saavad nädalavahetuse varahommiku lahutamatuks osaks iga elumajarajooni juures kioskimajandus ning piima ja juurviljade müüja hõiked.     

Sotsiaalne võrgustik kui kapital

Õigel Biškeki mehel on oma sotsiaal-majanduslik võrgustik, tema telefon (vahel ka mitu) heliseb vahetpidamata ja ta müüb, vahetab ning aitab leida töökohti, küsib nõu oma sugulaste ja sõprade käest. Ükskõik kellega suheldes tuleb olla valmis selleks, et vähemalt pool aega ajab vestluspartner telefoniga „omi  asju”. Tundub, et meest väärtustataksegi mitte niivõrd tema varakuse või ametikoha, kui just tema võime tõttu oma võrgustikku hallata ja seal oma positsiooni hoida. Vanemaks saades pärandatakse oma kontaktid edasi. Korruptsioonikultuur on kõikumatu ja ollakse harjunud, et raha ringleb kõikvõimalike, sh avalike teenuste tarbimisel ja töökohtade „ostmisel”. Eesti korruptsioonijuhtumid, näiteks õigusemõistmises või kohaliku omavalitsuse juhtimises,  tunduvad biškeklasele loomuliku elu osana ja patuoinad ilmse poliitilise rünnaku ohvrina. Poliitilise arvamuse kujundamiseks pole vaja veenda rahvamasse, vaid pigem sotsiaalse võrgustiku tippe, suguvõsade ja klannide vanemaid. Biškek eristub küll enam euroopaliku näo poolest, kuid samad reeglid toimivad sealgi.   

Ka temperamentsem eestlane tundub kordi introvertsem. Isegi prantslane või hispaanlane põlevad säraküünlana väsimatult rõõmsatujulise kirgiisi kõrval ära. Sotsiaalne suhtlemine on tõepoolest intensiivne. Peab olema ikka väga oluline põhjus, et arvukatele kutsetele mitte vastata. Samas tekib kohustus omakorda kedagi lõuna- või õhtusöögile  kutsuda. Välismaalasest tuttav on auasi ja teda tahetakse tihtipeale ka võimalikult paljudele sugulastele näidata. Külalislahkus on piiritu ja võrdväärne käitumine on eestlasele ilmselgelt üle jõu käiv. Alati aujärjel istuvale külalisele tehakse kingitusi, kõik tõstavad tema auks tooste, söödetakse praktiliselt oma kätega, parimal juhul nimetatakse vanemate poolt oma uueks pojaks. Esialgu on lõunalauas raske, hiljem tekib arusaam, et taldrikut  ei tohi tühjaks süüa, sest siis asetatakse sinna jällegi „lapse pea suurune” lihatükk. Kohalikud armastavad väga väljasõite Õsõkköli järve äärde (hoolimata 5-tunnisest sõidust, võetakse see ette nii tihti kui võimalik) ja piknikke mägedes. Vahel kuuluvad sinna juurde ka täpsustulistamine ja ratsutamine, aga alati kitarri saatel ühislaulmine. Ülevate toostide jada tekitab esialgu kohmetust. Polegi nii lihtne esitada südamest ja siiralt, kerge huumoriga ja  originaalse faabulaga sõnavõtte, eriti kui pidu võib kesta kuus tundi ja kohalike hiilgavaid esitusi tuleb kui kuulipildujast. Kui kokkusaamine toimub restoranis, segunevad seltskonnad meelsasti elava, kirgiisikeelse muusika saatel hoogsasse tantsurütmi.

Kirgiis elab tööle ja oma „võrgustikule”. „Kes ei tunne o
ma tausta, on ori” ja sanjõra ehk iidne perekonnapuu on väga oluline. Ilma sidemeteta oled eikeegi. Kõrgõzstan on ainus  riik, kus on tõepoolest toiminud nn aksakalide (kommuuni valitud auväärsete vanemate) kohus, mis võis lahendada isegi kriminaalasju. Kohtab ka poolametlikku mitmenaisepidamist. Kohalikud imaamid on selgitanud, et seda on sageli valesti mõistetud. Koraani järgi peab naine põdema ränka haigust, olema truudusetu või allumatu, et õigustada teise (või kolmanda) naise võtmist. Tundub, et tegelikkuses legaliseeritakse oma salasuhteid.  Moslemivaimuliku heakskiidetud liit liignaisega ei oma aga juriidilist jõudu ja uus ning noor naine jääb juriidiliste õigusteta. Vanem naine lükatakse sotsiaalselt kõrvale. Samas on ka mitmed haritud ja positsiooniga naised väitnud, et kui mees suudab mitut abikaasat ülal pidada ja neile väärikat elu võimaldada, ei näe nad eetilist probleemi. Sõnakaid naisi on küll näha poliitikas, kuid ärimaailmas kasutatakse naisi pigem reklaamkehade ja odava  tööjõuna. Tuleb tõdeda, et minu kortermaja keldris asunud ja ilmselt maksusid ignoreeriv 24 tundi toimiv õmblusvabrik ei olnud mitte erand. Naised kleebivad vabatahtlikult autoaknale punase kolmnurga sees asetseva stileto kujutise (vihje, et roolis on õrnema soo esindaja) ja on üllatunud, kui ma seda sugudevahelise võrdsuse teemaga seostan. Lääne inimõiguste ideoloogia suhtes ollakse skeptilised. Konstitutsioonikohtuniku sõnul: „Võtame  näiteks need üliliberaalsed inimõigused. Meil oli juhtum, kus meie enda kodanik protesteeris Iraagi saatkonna ees viimase poliitika vastu. Aga meie riigil on ju Iraagiga koostöölepingud. Nemad seal võivad ju meile öelda, et „kuulge, mis toimub?”.”

Mida tähendab isiklik arvamus? Isiklikku arvamust võib ehk avaldada oma riigi juhtkonna kohta … Ka see seisukoht peegeldab individualismi eitust. Kollektivismikultusele toetus ka autokraatlik võim. Revolutsioonilistele  sündmustele eelnes presidendi katse luua nn konsultatiivset demokraatiat, tõelise rahvaesinduse, Kurultai näol, mis oleks ilmselt varjutanud parlamendi niigi vähest võimalust poliitikas kaasa lüüa.       

Liikluskultuurist ja kultuurist

Kui linnast väljas on peamiseks sõiduvahendiks hobune ja eesel, siis linnas vuravad ringi nõukaaegsed Moskvitšid ja leidub isegi taksoplafooniga Zaporožetseid. Keskklassi autoks on Volkswagen ja eliidikuuluvust näitab Mercedes. Samas aga võib peatänaval,  Tšuj prospektil, kohata ka Porsche Cayanne ja Hummerit, mille omanikest räägitakse tihti poolsosinal. Paljudel autodel on rool n-ö „valel pool”, sest neid tuuakse Jaapanist, kus on teistpidine liikluskorraldus. Sellised autod on ca 10–15% odavamad. Liiklus on Biškekis pehmelt öeldes uljas (kõik minu sealsed kolleegid on teinud viimase poole aasta jooksul kas väiksema või suurema avarii) ja linnas on palju (liiklus)miilitsaid. Tundub arusaamatu,  kuhu nad küll kõik kihutavad, kui samas on tavapärane, et kohtumistele hilinetakse pool tundi. (Hiljem saab aru, et aktiivsed biškeklased püüavad kõike korraga ette võtta. Pole tavatu, et tööl käiakse mitmes kohas.) Jalakäijana teravneb umbes kuu aja jooksul ellujäämisinstinkt ja tekib võime ümberkaudset mõista. Kui oled juba auto omanik, on sul ka ilmselt teatud positsioon ja turvavöö puudumine või kiiruse ületamine ei osutu probleemiks.  Kõrgõzstan on militariseerunud maa, enamik riigiteenistujatest omab sõjaväelist auastet, mis on kõrgem tavamiilitsa omast. See lahendabki olukorra. Samas on miilitsad üsna ülbed vaeste taksojuhtide suhtes (taksosõit miljonilinnas maksab vähe, tavahind on ca 35 krooni, kuhu iganes linna piires sõita, v.a mikrorajoonidesse). Pidin pea igal hommikul ootama nüüd juba endise presidendi möödasõitu peatänaval. Liiklus oli hommikul suletud  8.30 – 8.45 ja loomulikult tekkisid ummikud, mida miilitsad robustselt, vahel ka oma liiklussauasid vanade Žiguli taksoautode peal käiku lastes laiali ajasid. Jala võib linnas käia hämardumiseni. Siis muutub see ohtlikuks. Üldiselt puhtas ja politseipatrulle täis linnas on näha kindla elukohata kerjuseid, kes ka talvel lausa linnatänaval lõkke ääres end soendavad. Kesklinnast veidi eemal tegutsevad hulkuvate koerte jõugud, kes oma nahaalsuses võivad  ka inimest rünnata. Suvel jätab kesklinn rahvarikka ja turvalise paiga mulje. Tuhanded inimesed kogunevad peaväljakule, suurtest kõlaritest tuleb kaheksakümnendate biiti, süüakse jäätist ja ostetakse lastele õhupalle. Peale vaatamisväärsuste (vahtkonnavahetus maailma suurima riigilipu juures, Õsõkköli järve äärsed luksuslikud kuurordid, mägedes asuvad suusabaasid) on pealinnas võimalik käia võimsas 3D-kinos Rossija, külastada  suveniire (kamtša – ratsapiits, kalpak – rahvuslik peakate) pungil täis poode, käia teatris, ooperis, filharmoonias. Külastasin kohalikku „Luikede järve” etendust nostalgiahõngulises võimsas ooperi- ja balletimajas, kus oli üsnagi tasemel Siegfriedi ja Odette’i pas de deux. Kirgiisi keelt püütakse igati toetada (lasteaedades erikursused), kuigi eliiti kuuluvad riigiametnikud suhtlevad valdavalt vene keeles. Samas on aatemeeste sõnul olemas nii  kirgiisid (venemeelsed ja oma juuri kaotavad oportunistid) kui kõrgõzsid (kes peavad lugu oma kultuurist ja keelest). Keelekultuurilised lahkhelid on pööranud tülli lähedasi sugulasi ja purustanud isegi abielusid. Eliit ja vaesem elanikkond mõistab kirgiisi keelt. Vene keel on biškeklasele suhtlustasandi keel. Kirgiisi kultuuri toetusse panustas mõni aeg tagasi ka riigivõim, et rahvuseepos „Manas” vormitaks noortele arusaadavasse koomiksivormi.       

Peatoidus – liha

Söök on Biškekis olulisem kui näiteks riietus või kodukaunistamine. Toit peab olema kodumaine, peamiselt käiakse selle järel turul,  vaadeldakse hoolega ja kaubeldakse. Rahvusroogasid on palju: hobuselihast bešbarmak, mandid, mis kujutavad endast hiiglaslikke pelmeene, ökoloogiliselt puhas jakiliha ja muidugi hobusepiim – kumõss. Oma kööki armastatakse ja vähestesse kallitesse restoranidesse satutakse harva – peamiselt siis, kui soovitakse maiustada kalaga. Kõrgõzstanis asub küll meresuuruseid järvi, kuid värsket kala on müügil vähe ja kalaroogi peetakse delikatessiks.  Eesti kui mereriik jätab seepärast mulje, et meie põhiroog on just lõhe või forell. Linnas on palju restorane, sealhulgas ka Lääne mallidele vastavaid, elava džässmuusika ja väga hea teenindusega eliitkohti. Kohalik satub sinna vaid juubelite või rahvusvahelise projekti korraldatud õhtusöögi raames. On ka moodsamaid baare, kus pakutakse sushit ja kõlab ambientmuusika. Peamiselt lõunastatakse kodus või siis kusagil ootamatus kohas, kus on soodsad  hinnad ja tuttavad teenindajad. Vahel lastakse hea maitsta ka koeralihal (Korea köök), väga populaarne on Hiina köök, ka Dungaani köök. Kõige enam aga tarbitakse lambaliha. Liha on söögikultuuris olulisel kohal ja kohalikke paneb ilmselt nördima vastuvõtt, kus Rootsi laualt puudub toekas lihavaagen. Öeldakse, et maailma suurimad lihasööjad on hundid, teisel kohal aga kirgiisid. Väga peetakse lugu plovist, mille tegemist ka ise õppisin ja mille valmistamine  võtab aega oma 3-4 tundi. See, mida meil ploviks peetakse, riis lihatükkide ja ketšupiga, on tõelise Oši plovi kõrval nagu Shakespeare’i nutune lavastamine alamkolka külas. 

Arhitektuur, tänavapilt

Post-stalinlikku 50. aastate stiiliga segunevad kesklinna kuldsete kuplitega asiaatlikud, otsekui khaanide ajastust pärit monumentaalsed riigivõimuhooned, mille hulka kuulub ka aprillirahutustes rünnatud valge maja. Linnast väljas asuv müüriga eraldatud 180-hektariline endise presidendi residentsi ala on oma konverentsisaalide, pargiteede, kristalli ja marmoriga  kui oaas, kuhu tavainimene kunagi ei satu. Paljud elavad mikrorajoonides, mis on siiski oma ilmelt erinevad nagu ka meie Lasnaja Mustamäe. Eramajadest: tundub, et igaüks
ehitab, kuidas oskab ja tahab. Revolutsiooniliste sündmustega kaasneb nähtus, kus rahvajõugud lihtsalt anastavad linna-äärse maa – uus poliitiline jõud tavaliselt aktsepteerib seda, et leida lojaalseid toetajaid. Eramajade rajoonid on täis pooleliolevaid ehitisi, millel pole ei elektrivarustust ega veetrassiga ühendust, sest on ehitatud koordineerimata linnaplaneerijaga. Suure au sees on nõukogude perioodil eliidile ehitatud kortermajad, sest väidetavalt peavad need maavärinale vastu (Kõrgõzstanis esineb värinaid sageli, tavaliselt küll suuremate purustusteta). Korter ei tohi osutuda „päikesepüüdjaks”, st aknad ei või asuda suunas, kust suvel voogab sisse armutu Kesk-Aasia päikselõõsk. Aastaid tagasi, ELi ja  muude rahvusvaheliste osapoolte projektide ilmumisel pealinna, hoogustus üüriturg ning kortereid võis olenevalt üürileandja osavusest, üürija naiivsusastmest ning eluaseme kvaliteedist rendile anda 800–1500 dollari eest kuus. Biškekki ilmestavad ka välisinvestorite ehitatud uhked kõrghooned, luksuslike penthousestiilis korteritega, kust avaneb vaade otse TjanŠani mäestiku jalamile. Linnast välja sõites aga jõuabki äkitselt mägedesse, ümberringi  hobused, mägijõed ja jurtad. Linna kortermajade vahele ilmuvad jurtad vaid lugupeetud surnute ärasaatmise tseremooniaks. Tänavapilt on riietusstiililt üsna ühtlane. Noored püüavad matkida Vene MTVst nähtud staare, konservatiivses ühiskonnas on sel aga oma piirid. Seetõttu on noormehed oma mustades jakkides, teksastes ja geelitatud soengutes äravahetamiseni sarnased. Tüdrukud kannavad pea kõik oma sinkjasmusti pikki juukseid  lahtiselt, suvel on kohustuslik miniseelik ja hängimine pargialleedel. Soliidne mees kannab tumedat ülikonda ja valget särki, olenemata ilmast. Linnapildis jäävad silma aksakalid – kalpakkide ja jalutuskeppidega auväärsed habemikud vanamehed, kes teavad alati rohkem kui ajalehed.   

Rahutuste avalöök

On tavaline tööpäev. Poliitiliselt on olukord pingestumas, kuid seda teavad minu arvates vaid võimukoridorides liikuvad inimesed. Tegelikult on klannijuhid hästi informeeritud ja valmis jagama instruktsioone. Jalutan lõunavaheajal  kesklinnas koos assistendiga lõunale ja püüan sisse astuda mänguasjapoodi, et tütrele kingitust osta. Poe omanik mõõdab mind kahtleval pilgul ja väidab, et pood on suletud. „Olukorra tõttu,” selgitab ta. Teised poed paistavad avatud. Inimesed jalutavad lõunale, liiklus on nagu tavaliselt – pealtnäha rohmakas ja juhitamatu, tegelikult aga oma sisemiste reeglitega toimiv. Lõunatame pitsarestoranis ja siis see järsku algabki. Tänavale astudes  näeme sadu noori mehi kaigaste ja lippudega lärmakalt sõiduteel peaväljaku poole marssimas. Tunnen alateadlikult, et seda eufoorias rahvahulka pildistada ei ole ohutu ja taandun restorani. Tõstan aparaadi näole, et läbi akna „ajalooline” ülesvõte teha. Äkki hüppab täie jõuga otse vastu aknaklaasi joobnud mees, kes oma näo unustamatuks kõveraks irveks veab. Inimesi tuleb järjest juurde, neid on järsku tuhandeid. Eufoorias ja ilmselt kas vägijoogi  või ecstasy mõju all olevaid noorukeid tuuakse rajoonidest Biškekki lausa veoautodega. Tänaval satun justkui inimjõkke. Kesklinnast kostab tulistamist, pööratakse hõisates ümber trolle ja autosid ning blokeeritakse niiviisi ristmikke. Peaväljakult kandub linna musta suitsu. Ilmselt põlevad autokummid.       

Taksot on võimatu saada, pea kõik taksojuhid varastavad poodidest kaupa ja teenivad sedasi raha. Omanikud teevad kõik, et kaup rüüstajate käest päästa. Kõrvaltänavad on täis ärevaid, kojuruttavaid inimesi ja nutvaid naisi.  Kusagil ei ole ühtegi miilitsat. Kojuminek kestab vist paar tundi. Tean, et kodus ei ole midagi süüa ja jooksen veel oma maja ääres seisva kioski juurde, kus noor naine kibekiiresti toidukaupa müüb. „Sulgeme 15 minuti pärast!”. Saan siiski midagi koju kahmatud ja jälgin edasist juba Interneti ja TV vahedusel. Peagi satun kanalile, kust näidatakse otseülekandes väljakul toimuvat. Operaatorid teevad head tööd ja tundub uskumatuna, et kilomeeter eemal käib  säärane veresaun. Plahvatused kuulduvad linnast minu korterisse vaid väikese ajavahega. Riigilipu juures auvalves seisvad sõdurid aetakse minema, rebitakse nende vormidelt paguneid ja võetakse ära relvad (kuulen hiljem, et üks neis tapeti). Valge maja ründamine on hoos. Tõeline sõjafilm. Näen eriväelast, kes end ise oskamatult granaadiga õhku laseb. Ründamine on stiihiline, kuid väga äge. Peamiselt rammitakse veoautodega võimsat kolme  meetri kõrgust raudtara, mis eraldab valitsushoonet mässulistest. Valge maja katusel sihivad ründajaid snaiperid. Surma saab 86 inimest. Mitme tunni pärast kõik vaibub. Teleekraanidele ilmuvad ärevad, ülikonnastatud kirgiisi keeles rääkivad uue valitsuse esindajad. Tundub, et ka nemad ei aimanud ette sündmuste niivõrd kiiret ja otsustavat kulgu. Öösel algab tõeline joobnud marodööride pidu.     

Olukord täna

Pärast „poliitilisi sündmusi” on linn teine. Biškek ei saanud selliseid kahjustusi kui lõunapealinn  Oš, kus on väidetavalt purustatud 70% hoonetest. Samas oli päev pärast Biškekis toimunud võimupööret näha, et kõik suuremad poed kesklinnas olid rüüstatud, maha põletati riigihooneid, restorane ja teisigi ehitisi. Kulus hulk aega, et olukord vähegi ajutise valitsuse kontrolli alla saada. Veel mitmel õhtul tiirutasid linnas ringi numbrimärkideta autod, mille valdajad otsisid lihtsalt järjekordset rünnakuobjekti. Jutustati anekdootlikke lugusid  nürimeelsetest marodööridest, kes riigihoonetest seife välja pildusid, et sealt raha leida. Valge maja oli järgmisel päeval avatud, igaüks kes tahtis, viis kaasa suveniire ja pildistas end presidendi ruumides. Praeguseks on olukord ikka veel pinev ja post-bakievlik võimuheitlus käib täie hooga. Revolutsioon sööb oma lapsi, õhus on varasema ajatu ja nostalgilise lummuse asemel umbusk ja ärevus. Keeruline majanduslik olukord (riigis alles alustati reaalsusele  vastavate energiahindadele üleminekut, lahkunud on paljud välisinvestorid, suurenenud on tööpuudus) süvendab kriisi. Raske on öelda, kes olukorda kontrollib ja milline on riigi tulevik. Kunagi Aasia Šveitsiks nimetatud riik on nii majanduskaoses kui identiteedikriisis. Paljud soovivad ära sõita, enamik aga loodab, et olukord varem või hiljem normaliseerub. Piirkonnal on palju potentsiaali – odav tööjõud, kaunis loodus ja eelkõige ressursse. 

Kuigi ka praegu on Biškekki sõitmine imelihtne, kas Istanbuli või Moskva kaudu Manase lennujaama, kust mõnekümne euro eest saab endale lunastada turistiviisa, ei kasutata seda ilmselt enam nii sageli. Kui majanduskriis vähendas eelmisel aastal turistide arvu ca miljoni võrra, siis sisuliselt sõjaolukorras riiki kipuvad vaid üksikud hulljulged alpinistid ja riskialtid ärigeeniused.       

Autor on Tallinna tehnikaülikooli õiguse  instituudi direktori kt, kes viibis Kõrgõzstanis seoses ELi projektiga.