Narva on olnud ja on mitme euroopaliku kultuuri mõjupiirkonnas. Semiootilise lähenemisega kaasnev avar vaade ikoonile võimaldab ületada kapseldumist ja võõravaenulikkust, mis pole täielikult kadunud tänapäevalgi ja peidab III aastatuhandel võimalusi kultuurikonfliktide ärgitamiseks. Samas ei ole avaram lähenemine midagi uut ja traditsioone murdvat. Avarama tõlgenduse võimalusi võib leida nt Damaskuse Johannese 8. saj tekstidest.

Näitus taotleb dialoogi erinevate taieste vahel. Sõnumit vahendab ühelt poolt kanooniline, munatempera tehnikas ikoon puittahvlil (Tiina Veisserik, Nikita Andrejev, Sirje Säär, Epp Haabsaar jt.) teisalt vitraaz (Dolores Hoffmann), maal (Kristiina Kaasik, Urve Dzidzaria, Olav Maran), graafika (Kai Kuusing) ja loodusfoto (Mats Kangur). Näitusesaali keskne, kangastega eraldatud osa – võrdkuju Vana Testamendi kogudusetelgile – on jäätud kanoonilistele ikoonidele, ülejäänud osa kunstile, mida ei määra range kaanon.

Näituse avamisega kaasnevad sõnavõtud ikoonimaalist Nikita Andrejeva ja Tiina Veisseriku poolt.

Näitus jääb avatuks kuni 20. septembrini 2010.