Lavastuse lõpp erineb näidendi omast (lavastuses jalutab Spooner lambi juurde ja süütab selle imeväel). On see Raudsepa trots „Eikellegimaa” troostituse vastu?

Kui „Eikellegimaa” lõpuosa hoolega lugeda, leiab sellest üles teatava, enne lõplikku pimenemist välgatava lootuse, millele me ühel hetkel  lihtsalt leidsime niisuguse lahenduse. Volli Käro kõndis ühes proovis seina poole, sellest sündis tule süttimine. Mingit karmi, autorit vaidlustavat muudatust ma selles käigus ei näe, sest see kasvas loomulikult tegevusest välja.       

Kui ühiskonnatundlik Pinter teie arvates on ning kas „Eikellegimaa” vaese Spooneri ja „eduka” Hirsti dialoogis võiks olla ka tänases Eestis poliitiliselt aktuaalset allteksti?

See on väga ebamugav küsimus lühikeseks vastuseks, sest kõigile söödava plakatlikkuse vastu Pinter sõdibki. Iga inimene on ühtviisi nii primitiivne kui ka ülikeerukas. Eks see olegi ta humanismi põhituum.

Küsinud Meelis Oidsalu