„Lõõmava pimeduse” peamine teema on lahendamatu vastuolu välise pimeduse ja sisemise valguse vahel. Kas õppida elama oma „puudega”, suruda maha igatsus näha, kinnitada endale, et ühe meele puudumine ei takista veel elamast täisväärtuslikult? Või keelduda leppimast pimeda eluga, igatseda valgust, kujutada ette nägija elu, tunnistada endale oma puudust? Don Pablo kooli õpilased paistavad olevat rahul ja rõõmsad. Nad  ei kasuta kooli territooriumil liikumiseks pimeda keppi, hoolitsevad oma välimuse eest, õpivad hästi ja teevad sporti. Narrivad üksteist ja naeravad. Armuvad ja armastavad. Joovad õlut ja teevad suitsu. Peaaegu mitte miski ei erista neid tavalistest hilisteismelistest noortest.

Ometi on nende sees peidus tume ala, sünge ja kannatav poolus, mis ootab otsekui näljane tiiger puurist väljalaskmist. Kui  kooli tuleb uus õpilane Ignacio, lööb ta oma valusa aususe ja kirgliku valguseigatsusega kõik segamini: „Teil pole õigust elada, sest olete endale pähe võtnud, et te ei kannata; te keeldute oma tragöödiat tunnistamast; te teesklete normaalsust, mida ei ole olemas, püüate unustada ja soovitate rõõmudušše nukrameelsete turgutamiseks. /…/ Aga mina põlen sisimas; minus lõõmab kohutav tuli, mis ei lase mind elada ja mis võib kõiki teid  põlema panna … See tuli põleb pimeduses, nagu ütlevad selgeltnägijad, ja see on kohutav … sest me ei tea, mis see on. Mina toon teile sõja ja mitte rahu”. Rahu on vist alati illusioon. Nagu ka kord. Inimesed korrastavad oma maailma, asjad painutatakse oma arusaama järgi ritta. Mis selle korraga kokku ei passi, heidetakse kõrvale ja peidetakse enda eest nii osavalt ära, et kõrvalise abita seda enam üles ei leiagi. Ja kui  siis tuleb üks Ignacio, kelles lõõmab kohutav tuli, paneb ta põlema kogu ümbruse ning toob valguse kätte ammu peidetud ja unustatud igatsuse.

Sama tuliselt kui hävitatakse illusioone, neid ka kaitstakse. Ignacio vastasleeri esindab Carlos. Kahe mehe (või poisi) vahel on peale erineva elufilosoofia ka naine, Juana, Carlose pruut, keda tõmbab vastupandamatu jõuga Ignacio poole. Teismelisi mängivad teismelised. VHK  teatrikool on heal tasemel, aga seda teavad vist juba kõik, kes näinud nende lõpulavastusi. Lembit Peterson juhendaja ja lavastajana oskab oma õpilastest selle miski üles leida, mis paneb noored laval särama (seekord pigem lõõmama). Kooliteatri tunnet pole peaaegu üldse, vähemalt esimese koosseisu mängu jälgides. Ma usun, et tegelased on pimedad, usun lootust ja meeleheidet, mis laval luuakse. Aga kaks koosseisu toovad  alati kaasa ka probleeme. Mõnikord on vaja väikest ümberharjumisaega, kuid „Lõõmava pimeduse” puhul lavastust teist korda vaadates on juba algusest selge, et näha saab täiesti uut lugu. Võtmetegelasi mängivad niivõrd erinevad karakterid, et raskuspunktid jaotuvad ümber ja kaotavad kaalu. Kui esimese koosseisuga joonistub valusalt välja loo traagika, just tänu peategelaste siirusele ja hingestatusele, siis teise koosseisu  mäng juhatab naeru abil kõige suuremast valust mööda. Näiteks esimese koosseisu Juana (Helena Pruuli) on vapustav, tema mängitud karakteris on eriline tundlikkus ja empaatia. Esimesest reast vaadates pole ta lavastuse võtmestseenide ajal kaugemal kui kaks meetrit ja see kerge värin, mis näitlejanna keha valdab, õhetav nägu ja niisked silmad räägivad Juanast kui kõige siiramast ja hoolivamast inimolendist maa peal.

Teise  koosseisu Juana (Doris Tääker) on külm ja mänglev. Kuid just kaks erinevat Juanat panevad mõtlema selle tütarlapse tegeliku olemuse üle. Kes ta siis on, segaduses väike altruist või kalk ja kalkuleeriv egoist, kes kasutab oma võlu ja naiselikku kavalust poistega manipuleerimiseks? Vallejo näidendit lugedes võibki Juana motiive mitmeti mõista, samuti Ignacio ja Carlose omi. Esimene Ignacio  (Konrad Erich Pihel) on sügavalt õnnetu ja nakatab teisi kooli õpilasi oma kurbuse ja kannatusega justkui tahtmatult, teine (Markus Robam) aga paistab olevat oma mõjust teadlik ja sellega rahul. Samuti on esimene Carlos (Markus Dvinjaninov) pigem raskemeelne kui teise (Holger Sundja) kombel viha täis. Aga inimesed ei mõista ju tihtipeale iseendagi motiive, mis siis veel teiste mõistmisest rääkida.

See, kuidas samast näidendist  luuakse kaks nii erinevat lavatõlgendust, on vaatamist väärt. Iseasi, kui taotluslik on see kõik. Kui Juana küsib Ignacio käest tema saabumise päeval, miks too nii väga kannatab ja mida ta ihkab, vastab Ignacio vaikselt, kuid tohutu sisemise pingestatusega: „Näha! Kuigi ma tean, et see on võimatu! Näha! Kuigi see soov hävitaks viljatult kogu mu elu. Ma tahan näha! Ma ei suuda leppida. Me ei  tohi leppida. Veel vähem naeratada! Leppida teie pimedate totra rõõmuga. Ei iialgi!”. Hiljem, kui donja Pepita noomib Ignaciot, et ta ikka veel pimedate keppi kasutab, ja küsib, kas ta siis ei näe, et kõik teised saavad ilma hakkama, vastab Ignacio rahulikult: „Ei. Ma ei näe midagi”. Need on selle niigi lohutu loo südantlõhestavaimad hetked, mida esimese koosseisu esitatuna jälgis publik hiirvaikselt ja veeres nii mõnigi pisar. Teise koosseisu  versioonis peideti hingeliigutus naeru taha, mis on iseenesest täiesti asjakohane reaktsioon, kuigi eelmise elamuse mõju all vaadates häiris väga. Tõe ja vale, elu ja surma igaveses võitluses pole võitjaid ega kaotajaid, küll aga kontsentreerub sõja kaudu elu essents. Pimeda ja nägija vastuolu on võimas sümbol, mille kaudu avada inimese olemus kogu selle valus ja igatsuses: 

Ignacio: „Teie pimedus piinab mind, nagu oleks see mu omaenda haav. Mind vaevab see kõigi teie pärast! Kuula! Kas sa said terrassilt tulles aru, et õhtu on kuiv ja külm? Kas sa tead, mida see tähendab? Muidugi sa ei tea. See tähendab, et tähed säravad praegu täies hiilguses ja selgeltnägijad naudivad nende olemasolu imet. /…/ Ma tean väga hästi, et kui ma näeksin, siis vaevaks mind meeletult teadmine, et ma neid kätte ei saa. Aga kui ma  neid vähemasti näeksingi!”

Carlos: „Sa otsid surma ja sa ise ei tea seda. /…/ Mina kaitsen elu. Kõigi meie elu, mida sina ähvardad. Sest mina tahan oma elu põhjani ammutada, tahan ta lõpuni elada. Mis sellest, et ta pole eriti rahulik ega õnnelik. Mis sellest, et ta on karm ja kibe. Aga elul on oma võlu, ta nõuab meilt midagi, ta kutsub meid! Siin me võitlesime kõik elu eest … kuni tulid sina. Mine ära!”

Kurb. Ilus. Valus. Mitte ainult füüsiline pimedus – kogu elu. Ja meie, inimesed, nagu pimedad kutsikad otsimas oma kohmakate käppadega libedal põrandal tasakaalu.