Niipalju emakesest loodusest, mille harmooniad panid valgustusajastul lihtsurelikud pisaraid valama ja Marie-Antoinette’i lehmi lüpsma. Praeguseks on nood kurioosumid unustatud; paremal juhul mäletame, kuidas Albert Schweitzer, olles aastakümneid jutlustanud aukartust elu ees, pildus elusaid kalu näljastele pelikanidele: elusolendeina olevat kalad lindudest madalamat järku. Eugenio Montale on mälestusväärse stseeni talletanud värsiridades ja Ain Kaalepi tõlkes käibivad need ka eesti keeles. Mõtlemisainet nood read igatahes pakuvad.
Hegel ei olnud oma veendumusi väljendades nii pärsitud ja pani kirja otsesõnu: Loodus on kuri! Sellest siis johtub, et meie eelistus peaks üleloodusliku päritoluga mõistusele kuuluma. Küll kuulus noor Darwingi Hegeli kaasaegsete hulka, aga sellest, et ka mõistuses tuleks loodusliku päritoluga fenomeni näha, hakati täiel häälel kõnelema alles XIX sajandi teisel poolel. Ootuspäraselt ilmus ka kõikvõimalikke vastuhääli. Jäägitult üheseks pole tollane mitmekesisus tänini kitsenenud.
Hegeli näol, nagu üldiselt teada, on tegemist sokraatilise traditsiooni puhtakujulise jätkajaga. Ta oli tõesti Aristotelese veendunud järgija, s. t filosoofilise jumala kummardaja; selles veenab juba eriline tähelepanu, mida saksa suurmees, kes keskaja filosoofiast üldiselt ei hoolinud, osutas Canterbury Anselmile. Mõistuslikkuse ainuvalitsus omakorda viib mõtted Lääne ja Ida arvatavale vastandlikkusele: oktsidendi kitsusele seatakse vastu hiinalik ja indialik avarus. Läänes kummardati mõistust ülemäära ja see olevat kristluse valitsedes viinud fanatismini. Seevastu Indias ja Hiinas olevat valitsenud harmoonia: kõiki hingelisuse avaldusi võeti osadena ühtekuuluvast tervikust. Mõistuslikkus oli ainult üks vaimsuse avaldusi ja selle suhtelist piiratust mööndi erilise vastuseisuta. Sellest siis sallivus, mida sealsetes oludes ilmutati religioosset laadi lahknevuste suhtes.
Selmet vaagida, missugust väärtustamisviisi pidada kohasemaks, vaadelgem parem vanakreekaliku suhtumise põhjusi. Hellenite hoiak rajanes üldistustel, milleni oli aidanud jõuda elusolendite võrdlev uurimine. Hing kuulus kõigile elusolendeile, kuid hingeline suutlus polnud kaugeltki ühesugune. Taimi näiteks elustas ainult ihkav hing ja võimest liikuda olid nad ilma. Loomariik seevastu tundis paljusid liike, mille esindajad inimest liikuvuselt ületasid ja peale selle täiendas nende hinge tundmisvõime. Inimese eriseisund avaldus selles, et tema hinge, lisaks ihkamisele ja tundmisele, iseloomustas võime mõtelda. Niisiis oli mõistuslikkus hinge ülim osa ja inimesele pärisomane. Platonlikku filosoofiat arendati otseliinis tuhatkonna aasta vältel. Põhiline, mõistuslikkuse üleolek tundmisest, püsis alati muutumatu. Väärtustamisviisi õigsust näis tõendavat ka madal igapäevasus: ainuüksi inimese päralt oli suutlus niiöelda kahestuda, kõnelda iseendaga, elada mälestustes. Kas polnud see suurim imedest, mida siinpoolsuses oli võimalik kogeda?
Mõtlemisvõime ei jätnud ju kahtlust, et kõike möödunut tuleb lugeda olematuks, kuid ühtaegu seesama mõtlemisvõime veenas, et olematus pole täielik. Loomadel polnud kaugetest aegadest aimugi, kuid inimene suutis endas nähtamatul viisil kanda isegi olematuks muutunud asju. Tahtmise korral võis ta toda olematust isegi jäädvustada, uuesti nähtavaks muuta. Ja olenes täielikult tema suvast, kas ennistamine teostada vähema või suurema põhjalikkusega; inimkeel, ilmselt inimülese päritoluga töövahend, võimaldas seda. Kirjamärkidega edastatud sõnad olid muidugi nähtavad ja üürikesed, kuid pärast märkide kadumist jäi nendega väljendatu teadvuses alles. Oli ühe inimese teadvus kustunud, siis tema sõnad elasid edasi teiste inimeste teadvuses. Kõik näis rääkivat sellest, et teadvuste jätkuvusele ei tule iial lõppu; isend on üürike, liik aga igavene, õpetas Aristoteles. Temalt pärineb ka suureline hinnang: kaemuslikule vaatlemisele pühendunud filosoof on neid põrmlasi, kes jumalusega sarnanevad kõige rohkem. See tõsiasi, mida mööndi juba aastatuhandeid tagasi, pole oma tähendust kaotanud tänase päevani. Kõige ilmekamalt tõendavad seda kolossaalsed väärnähtused, mis on suuresti kujundanud XX sajandi üldilme. Hiljem tehti kindlaks, et süüdlasiks tuleb pidada enamuse tahte teostajaid; pole ometi võimalik, et keegi suudaks süüdlase osas kujutleda enamust. Muule lisaks on kohtumõistmisel iseenda üle (enamus esindab meid kõiki) kuidagi iseäralik varjund. Jätkem siis otsuse langetamine kõrgematele instantsidele ja piirdugem lihtlabase küsimusega: mispärast mõistuse üle irvitati? Ju siis enamus tundis, et too mõistuslikkus, millest praegu räägime, pole tõeline; oli tarvis, et mõistuspärasus kooskõlastuks enamuse tundmisviisiga.
Siitpeale oleme vastamisi mõistuse ja tundmise ühtekuuluvuse, seega küsimusega, mis kuulub iseäranis lahendamatute hulka. Tahab mõistuslikkus tõhusalt toimida, siis tuleb tal kohanduda võimalikult paljude inimeste tundmisega. Tahtmistele vastukäiv mõistuslikkus on tigedast ning sellisena vastane, kelle tundmisega kooskõlastuv mõistuspärasus varem või hiljem kaotab. Niisiis irvitati ainult mõistuslikkuse üle, mis ei kooskõlastunud enamuse tundmisviisiga. Kuid milles võiks viimasena mainitu kõige üldisemalt väljenduda? Küllap jaatuse eelistamises; enamus on ikka võidelnud Elu suurema hiilguse nimel: ad majorem Vitae gloriam. Igasugune dekadents on alati olnud vaenlane number üks. Enamus tunneb, et tuleb sigida, sigida, sigida!
… Mida arvukamaks paljuneme, seda suuremaks kasvab meie vägevus. Elu kummardamine toob taas meelde kuulsa vormeli: aukartus elu ees. Ei saa me eales teada, mispärast jõudis noorepoolne Schweitzer oma ainulise ekstaasiseisundini. Küll aga on meile tuntud pöördumise lõpptulem: noorepoolne teoloog, senine hingede ravitseja, otsustab saada arstiks ja pühenduda kehade tervendamisele. Pole kahtlust, et Schweitzeri tõekspidamised rajanesid valdavalt tundmisel. Peaaegu blasfeemilist hõngu pääseks liikvele, kui võtaksime Šveitsi suurmeest võrrelda riigijuhtidega, kes kolmekümnendate aastate Saksamaal tegutsesid, aga õige poleks vist seegi, kui me suutlusest üldistada loobuksime põhimõtteliselt. Kõlagu see pealegi ebameeldivalt – sarnasuse nentimisest, mis lähendab Schweitzeri hardumust rahvussotsialistide karmusele, mööda ei saa: mõlemal juhul moodustab üldisima tagapõhja tundmine. Erinevus annab endast märku eelkõige rõhuasetuses. Schweitzer kummardas elu kui sellist, kuid oli möödapääsmatuse tõttu siiski möönma sunnitud, et elu kõrgemaid järke tuleks eelistada madalamatele, sellal kui rahvussotsialistide filosoofias lasus pearõhk järkjärgulisusel: elu tunnistati kõrgeimaks väärtuseks ka sellepärast, et tema piires peavad alamad vormid kõrgematele maad andma. Mandunud sordid olid kõigest väetis, mis pidi kaasa aitama, et inimsuse aadel pääseks vohama lopsakamalt. Alles mõistuslikkus võimaldab paindlikumalt eritleda emotsionaalset laadi tõdesid. Ja seepärast saatku Schweitzeri kuulsat vormelit täiendus: tahab „aukartus elu ees” täisväärtuslik olla, siis peaks sellele tingimata eelnema „aukartus mõistuse ees”.