Samasugune lugu on seni tegutsenud juhatusega. Toredad inimesed, head kolleegid, professionaalid, mitmega neist seitsmest on koos tehtud meeldivat filmitööd. Aga kui hakkad mõtlema, mida juhatus on kahe aastaga teinud ja mida ta oleks võinud teha, hakkab piinlik. Kõlas hõige, et tehke, kõik võimalused on avatud, kellelegi ei panda kätt ette. Muidugi, eks igaüks kinoliitlasena teebki oma tööd „kohapeal”, kuid eks ole vist liidu juhatus ellu kutsutud selleks, et teha midagi laiema ringi, nende inimeste jaoks ja heaks, keda võiks nimetada osakeseks meie filmiavalikkusest. Täna on nii, et väljapoole ei paista liidu tegevusest suurt midagi, tegeldakse peamiselt olemas olemisega, kui ainult mõned autoriõhtud ja Eesti filmi päevad aktivapoolele arvata. Ainult paar näidet. Kui vaatad, mis üritusi tehakse siit mitte kaugel asuva Kirjanike Maja musta laega saalis, ja võrdled Kinomajas tehtavaga, hakkab küll piinlik. Kui võrdled teiste loomeliitude kodulehekülgi kinoliidu omaga, on väga häbi – seda lehekülge ei ole olemas juba ammu. Liidu liikmete kommunikatsioon ja infovahetus selle meediumi kaudu on ammu lakanud toimimast.
Kui meenutad hiljutist kohtulahendit Eesti Kinoliidu liikme Kadri Kõusaare filmi „Magnus” asjus ja püüad meenutada, kas liit, mille liige on filmilooja, tegi midagi tema kaitseks, kas või mingi avaldusekese, hakkab häbi. Ma pole „Magnuse” ega Kõusaare suur austaja, aga nii lihtsalt ei tohi teha, vabandust, nii lihtsalt ei tohi reageerimata jätta, see pole lihtsalt vaikides pealt vaatamine, see on argpükslik. Kas me ikka elame vabal maal? See on taas kinoliidu juhatuse astumata samm. Selliseid silmanähtavalt astumata jäetud samme võiks loetleda palju, aga me ei ole ju lõppude lõpuks üldkogul mitte selleks, et seni tegutsenud juhatust „auguliseks lasta”, nagu keegi ütles. Midagi tuleb ju koos ära teha, ja ikka koos nendesamade inimestega, kes meil on. Kahjuks on tänaseni ikka veel õiged kahe üsna ammu ametis olnud kultuuriministri, Jaak Alliku ja Margus Allikmaa justkui refräänina korratud sõnad: kultuuriministeeriumil puudub filmivaldkonnas tõsiselt võetav kolmanda sektori partner. Tõsi, tõsiseltvõetavat filmitegijate huve esindavat partnerit riiklikel filmiasutustel ja -fondidel ei ole veel ka praegu, mis sest mainitud ütlemised kostsid justkui üleskutsed juba hulk aastaid tagasi. Niipalju on ainult muutunud, et Eesti Filmi Sihtasutus on Kinomaja kolmanda korruse rentnik. Piltlikult: raha on asunud elama Kinomajja. Kas sellest pole siiski mitte liiga vähe. Reaalset koostööd peale selle n-ö praktilise rendisuhte kinoliidu ja sihtasutuse vahel minu teada pole olnud. Lõpetuseks ühest asjast, mida saaksime teha juba eelseisva kahe aasta kestel.
2012. aastal seisab eesti filmitegijatel ees kaks olulist tähtpäeva. Möödub 100 aastat Johannes Pääsukese esimeste filmide valmimisest ja linastamisest Tartus. Ja 1962. aastal asutatud Eesti Kinoliit (kunagine Kinematografistide Liit) saab 50 aastaseks. Eesti filmiajaloost ja kinoliidu liikmete panusest selle ajaloo kujundamisel pole täna mõtet rääkida, sest tervelt pool esimesest sajandist on ju olnud seotud Eesti Kinoliidu tegevusega. Ehk teisiti: viimase 50 aasta asju teatakse küll. Küsin ainult, kas varsti 50aastane nooruk on valmis tähistama oma auväärse sugulase suurt juubelit? Kas ta on valmis midagi selleks ära tegema, et juubel poleks pelgalt ühe suure tordi ühiselt ära söömine, vaid et see tähtpäev kutsuks elavdama kogu meie viimasel ajal stagneeruma kippuvat filmielu? Aastat 2012 kavatsetakse tähistada kui Eesti filmi aastat. Eesti Kinoliit, eriti selle juhatus, peaks viivitamatult hakkama astuma samme, et Eesti filmi aasta oleks tõepoolest tähtaasta Eesti filmi jaoks. Kindlasti tuleb midagi teha, aga see pole tordi ärasöömine või NSV Liidu kinematografistide päeva tähistamine. Kindlasti saab palju teha ka Kinomajas, aga selleks tuleb ta uuesti käima saada. See võtabki vähemalt aasta ja kaks ettevalmistustööks, et kevadel 2012 asi juba käiks.