Filmi üks pluss on Delphine Chanéac selle veidra geneetilise segaduse (kellel nimeks Dren) rollis. Suurepärane värdjas, kohati nii inimlik, lausa naiselik, kohati verejanuline monstrum. Ühe muinasjutulise tüübi võib ilma ühegi sõnata mängida väga reljeefseks ja kujundlikuks. Ega kahele peategelasele ka midagi ette heita ei ole, nii Adrien Brody kui ka Sarah Polley (Frankenstein ja tema pruut!) teevad ilusad esitused.  Kahjuks aga tundub, et režissöör Natali eksis omaenese filmi ära. Seal on kõike: õudusfilmi, ulmekat, insestset armukolmnurka, hoiatusfilmi, mida tahes. Filmist vaatavad vastu nii Frankestein, homunkulus kui ka Dracula tiibu plagistav pruut. Moodne labotratooriumiõhkkond läheb vahepeal sujuvalt üle üksikuks tontlikuks mahajäetud maamajaks. Üldse on kokku kuhjatud nii palju erinevaid ideid, et lõpuks kisub film rosoljeks, milles tervik läheb  kaotsi. Kusjuures idee iseenesest on ajakohane ja irriteeriv. Geneetika areneb seitsmepenikoorma sammudega, inimese või ka täiesti uute liikide kloonimine tundub olevat aja küsimus. Geneetiliselt muudetud toiduained juba laiutavad inimese söögilaual. Natali aga eriti eetiliste probleemidega ei jama, pigem ajab Freudi rida ja ehitab perverssevõitu armukolmnurga, mis ei saa hästi lõppeda.

Kuidas see täpsemalt  lõpeb ja kas võiks oodata ka järge, seda vaadake juba ise. Puänt igal juhul annab võimaluse sarnastel klahvidel edasi mängida. Vincenzo Natali on töötanud aastaid animatsioonifirmas, kirjutanud stsenaariume, ja tema varasemaid filme („Cube”, Cypher”) on kiidetud põneva visuaalse külje eest. Ka „Hübriidis” on efektseid kaadreid ja kohti, paar kohta paneb toolil hüppama, film jääb kindlasti meelde, aga kokkuvõttes seda õnnestumiseks  ei saa pidada. Seda hoolimata sellest, et teose produtsendiks on Guillermo del Toro. Omal ajal oli Pedro Almodóvar del Toro filmi „Saatana selgroog“ produtsendiks ja film sai tublisti parem ning terviklikum kui „Hübriid”.