Ent sellegipoolest peaks eesti teadlaste töö tunduvalt laiemalt olema kättesaadav haritud publikule, näiteks populaarsemas vormis artiklitena, ja loomulikult peaks selleks vajalik terminoloogia olema mitte üksnes olemas, vaid ka vähemalt gümnaasiumi haridusega huvilisele tuttav ja mõistetav. Seega: tippteadust on vaja teha keeles, mida valdab selle valdkonna tippteadlaste enamus, kuid tipp peab toetuma püramiidile, mis tema tööd laiema kultuurikontekstiga seostab.
Ometi, on olemas ka mõned teadusalad, kus just nimelt eesti keel on see, mida tippteadlased peavad oma töös valdama. Need on eesti kirjandus, ajalugu, mõttelugu ja kõik sellega seonduv. Tõenäoliselt on Jaan Krossi praeguseks juba nii palju maailma suurkeeltesse tõlgitud, et mõni välismaine uurija võib tema loomingu ühe alateemana oma uurimusse kaasata ka eesti keelt oskamata, kuid ka sel juhul jääks talle kättesaamatuks Krossi-uurimuste enamik ja paremik, ning enamiku teiste eesti kirjanike puhul see nii kergesti ei õnnestuks. Võrdluseks: aastast 1849 ilmuv Bibliotheca Teubneriana, üks hinnatuimaid kreeka ja ladina klassikute väljaandeid, avaldab tekstide kõik eessõnad ja kommentaarid ladina keeles, sest seda peab ju iga klassikaline filoloog oskama. Sestap on ka igati normaalne, et eesti kirjanduse või mõtteloo teemadel käib ka akadeemiline arutelu peaasjalikult eesti keeles. Pealegi on siin sõel tihedam. Artikkel, kus kõigepealt jutustataks kolmel-neljal leheküljel ümber gümnaasiumi ajalooõpiku Eesti XX sajandi osa, seejärel tutvustataks lugejale mõnd hiljutist kultuurisündmust ning lisataks siis tagasihoidlik analüüs, arvatavasti meie kohalikes teadusajakirjades trükki ei pääseks, kuid rahvusvahelisel turul võiks sel küll šansse olla –materjal on ju ingliskeelses maailmas suhteliselt uudne ja huvitav. Veel hiljuti moodustasid eesti kirjanduse teemalistest ETISes registreeritud kõrgeima 1.1. klassifikatsiooniga publikatsioonidest olulise osa ajakirjas World Literature Today ilmuvad umbes sajasõnalised eesti uudiskirjanduse tutvustused. Praeguseks on need tagaplaanile tõrjutud paari Eestis ilmuva indekseeritud väljaande (Interlitteraria ja Folklore) poolt, mis on küll jumaldatud andmebaasi jõudnud, kuid mitte tingimata olulisemad foorumid kui Loomingu või Vikerkaare tagumine osa, Akadeemiast rääkimata.
Kas eesti kirjandusest on siis vaja inglise keeles kirjutada? Jah, tingimata. Kusjuures viisil, mis oleks nii teaduslikult innovatiivne kui rahvusvaheliselt huvitav. Kuid inglise keeles avaldamist ei ole vaja pidada eesti kirjanduse uurija elu eesmärgiks. Sama peatoimetaja ja võrdväärse rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga Mäetagused on Eesti teadusnomenklatuuris ometi tunnistatud järgu võrra kehvemaks ajakirjaks kui Folklore. Ning eestikeelsete raamatute ilmutamisel puudub ülepea mõte, sest ükski Eesti kirjastus ei kvalifitseeru teaduslikuks. Seetõttu kõlavad igasugused jutud vajadusest ülikoole tihedamini ühiskonnaga integreerida variserlikena, kuni teaduspoliitiliselt on vastunäidustatud suur osa teadustegevusest, mida ühiskond enesena kestmiseks tegelikult vajab.