Seminari ajendas mure, et kinnisvaraarenduse huvi Eesti miljööväärtuslike rannaalade vastu kasvab, aga puuduvad regulatsioonid ja kokkulepped, mis tagaksid planeeritavate uusehitiste sobitumise rannaalade ehitus- ja looduskeskkonnaga. Praegu kohaldatakse üldiselt saarte randades 200 meetri ehituskeeluvööndit, mis väidetavalt kaitseb ehitisi üleujutuste eest, kuid ei arvesta tegeliku maapinna kõrgust ega loogilise asustusmustri kulgemist. Eesti saarte ja randade miljööväärtuslikele aladele kerkivad küll Alpi, küll Skandinaavia ehitustraditsiooni imiteerivad seeriapalkmajad ning muud küsitavad uusehitised. Seminari ametlik eesmärk oligi algatada arutelu ja püüelda hea tava reeglitena sõnastamise poole.

Seminari juhtis ja lausus avasõnad Muhu valla arendusnõunik Aado Keskpaik. Keskne sõnum oli, et eluviis, mille tulemuseks praegu väärtuslikuks peetav keskkond, on kadunud, ja nüüd on küsimus selles, kas, kuidas ja mil määral tahame säilitada ja taastoota pelka kesta. Professor Mart Kalm (EKA) kõneles muinsuskaitse ajaloost, selle vastuoludest ja võitlustest, rõhutades, et muinsuskaitseseadus on osutunud mälestiste kaitsel erakordselt tõhusaks töövahendiks. Muinsuskaitse eesmärgiks pidas ta omaniku vara kaitset omaniku enese lolluse eest, tuues osavalt kehakeelt rakendades näiteks Muhu muuseumi kontorihoone euroviimistluse, mis põhjustas muidugi mõista elava kihina saalis. Heiki Pärdi Eesti vabaõhumuuseumist kõneles Muhu maaehituspärandi eripärast: kirevad aidauksed, kuulus must-valge kivifassaad – need igihaljad viisid uinutasid publiku vaidlema ja spekuleerima Muhu ehitusmeistrite mõjutuste üle. Lilian Hansar kõneles kauaaegse Saaremaa muinsuskaitseinspektori tagasivaatavalt positsioonilt. Kahinat, aga mitte otseseid vastuväiteid põhjustas tema väide, et arhitektikoolitus on praegu niivõrd fungikeskne, et arhitektid pole suutelised kaldkatuseid projekteerima. Indrek Allmann (Eesti Arhitektide Liit, Arhitektuuribüroo Pluss) vaatas miljööle ja ehitamisele hoopis mere poolt, astudes valusalt varvastele saarte rannaalade 200 meetri ehituskeeluvööndi dogmale. Vanadel headel aegadel, kui Eesti oli veel mereriik, ehitati ohtralt lausa vette, tõestas ta ohtrate ajalooliste fotodega kunagiste kalurite ja supelsakste elust. Rannad tühjendas inimestest vägivaldselt nõukogude kord ning selle olukorra põlistas taas iseseisva Eesti Vabariigi looduskaitse. Varjunditeta ehituskeeld rannaaladel on vastuolus nii kultuuripärandi (ajalooline asustusmuster ja rajatised, traditsioonilised kasutusviisid) kui ka looduskeskkonna kaitse eesmärkidega (inimkoormuseta metsistuvad poollooduslikud kooslused) ning sisuliselt argumenteerimata, kuna tänapäeva sanitaartehnoloogia võimaldab muretult toime tulla jäätmetega. Praegu nõutakse väikeste rannalautrite ja jahisadamate rajamiseks või korrastamiseks sama massiivset ja kallist bürokraatiat kui süvasadamate tarvis. Suurte sadamate juurde ei lasta aga enam väikese kaatri või jahiga liiklejat ligi. Selle tulemusel kannatab kõvasti rannaalade traditsioonilise elu taastumine, s.o väikelaevanduse ja paadinduse areng, üldisest meresõidu ohutusest rääkimata. Allmann esitas ka konkreetsed ettepanekud rannaäärte seniste ehitusregulatsioonide muutmiseks, tema esinemist katkestasid kiiduavaldused saalist. Tõnu Mauring Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskusest kõneles ehitiste uutest energiatõhususnõuetest ja uutest tehnoloogilistest lahendustest ja toodetest. Muhu miljööväärtuslikele hoonetele kuulutas Mauringu ettekanne kadu või paksu siseisolatsiooni, sest laed ei pea sooja. Teine siinkirjutajaist (Parts) palkehituse entusiastina ei saanud selle peale küll jätta porisemata, et kui lagi laseb sooja läbi, ei maksa selles süüdistada palki kui seinakonstruktsiooni.

Priit-Kalev Parts, Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppekava hoidja, kõneles aguli ja klassitsismi kujundite kaudu sellest, kuidas elamiskeskkonna (agul) arengut määrab elanike vahelduvate vajaduste ja võimaluste ning keskkonnast tulevate sisendite põhimõtteline disharmoonia, mida on lootusetu kirjeldada ja suunata ühtse reeglistiku põhjal. Seda kaost püüdis Parts siiski seletada asumiökoloogia mudeli abil, mille järgi asumiökosüsteem vastab keskkonna muutustele uue tervikstruktuuri näol. Senised sisendid ja funktsiooni minetanud asum muutub möödapääsmatult, selle suunamiskatsed muinsuskaitseregulatsiooni vms näol kujutavad endast uusi sisendeid, mis võivad esile kutsuda ettenägematuid ja tingimata mitte algsele eesmärgile vastavaid muutusi. Asumiökoloogiast tulenev soovitus muinsuskaitsele võiks olla, et objektide ja struktuuride kaitse asemel tuleks keskenduda miljööd toitvate protsesside toetamisele, mis tagab elanike motivatsiooni ka üksikobjekte ülal pidada, kuna radikaalne museumifitseerimine eeldab lisarahastust ja haldust.

Laupäeval viis valla buss meid ringsõidule Muhu miljööväärtuslikesse küladesse. Ajapiiride tõttu oli meie marsruut Koguva–Rootsivere–Nautse–Ridasi–Paenase–Rässa–Koguva. Igas külas peatusime, jalutasime, arutasime ja pildistasime, külade ajalugu tutvustas Muhu muuseumi teadur Liivi Keskpaik. Leiutasime uue rangelt teadusliku viisi miljööväärtuse määratlemiseks ohhoo-meetri abil, mis seisneb ekskursantide ohhoo-hüüete valjuse ja kestvuse mõõtmises. Metoodika toimis, kuid tehniliste vahendite puudusel jäid tulemused registreerimata.

Pärast lõunat Vanatoal kogunesime ümarlauale muuseumi kontorisse, et koondada näpunäiteid miljööväärtuslikkuse saavutamiseks. Aado Keskpaik püstitas meie eesmärgi: tuleb sõnastada reeglid miljööväärtuslike külade ehitustegevuse reguleerimiseks ehk mida vald peaks oma ehituspoliitikas tegema, et miljööväärtuslikud piirkonnad realiseeriks oma potentsiaali?

Indrek Allmann tegi otsa lahti soovitusega järgida piirkonna planeeringu mustrit, tuues näiteks Koguva struktuuri, mis koosneb teedega ümbritsetud ringidest. Selline eeskuju võiks olla eelistatum põllupealsete külade tavapärasele malelauamustrile uute asumite kruntimisel. Seda näiteks Rässal, kus arendaja plaanib üheksast majapidamisest koosnevat piirkonda, mis Muhu kontekstis annab välja juba küla mõõdu. Kohalikud leidsid, et Koguva on siiski pigem erijuhtum, kus ka kapsamaa ümber on tee ja kiviaed, kuid mingi iva sellises uusehitusalade planeerimises võiks olla küll. Samuti võiks uute kruntide moodustamisel ja planeerimisel järgida ümbruses tavapärast paigutust õuel, krundi kuju, vahekaugusi jms.

Kujunes konsensus, et vanadele talukohtadele ehitamine võiks olla soositud ja eelistatud, kuid Allmanni ettepanekul mitte tingimata jäigalt vanu vundamendikontuure pidi, piisab viimastega riivamisi olekust. Sealjuures võiks vana struktuur (vundament, kiviaed jms) olla markeeritud mingis uues ja mitte nii kapitaalses vormis. Põhimõttelist toetust leidis ka Allmanni soovitus lähtuda koduloolisest narratiivist või pärimusest ehitustegevuse suunamisel, kuigi märgiti, et pärimust võidakse tõlgendada mitmeti.

Vana substantsi säilitamise ümber keerles mitmeid kohati lepitamatuid mõtteid. Kui juba reedeste ettekannete ajel oli kõneldud vanade hoonete rahule jätmisest või koguni laguneda laskmisest, mis on puitehitiste loomulik eluring, siis Kaarma valla arhitekt Inna Ligi pakkus välja huvitava mõtte, et parim muinsuskaitse on see, kui vana hoonet vaadatakse uue maja aknast. Näiteks Muhus on Uietoa tavaline talunimi, mille taustaks tavaliselt see, et uus pere on rajanud uue majapidamise vastavalt oma vajadustele, kusjuures vanapere on jäänud hea meelega vanasse. Noorel põlvkonnal on möödapääsmatult omad soovid ja vajadused, mis tingivad vanade ehitiste ümbertegemise. Muinsuskaitse seisukohalt oleks parem, kui nad rajaks kõigi oma vajadustega uue elamise, ühtlasi aga ei kaoks motivatsioon ka vanal elamisel pilk peal hoida. Mart Kalm sekundeeris sellele küll märkusega, et Muhus on nii palju kivisubstantsi, et seda võiks püüda kasutuses hoida.

Kadr
i Tüür juhtis tähelepanu tõsiasjale, et traditsiooniliselt on Muhu õuel palju hooneid, see võiks olla ka üks uusasumite printsiipe. Indrek Allmann leidis, et paljude hoonete rajamine majapidamisse annab võimaluse püsida traditsiooniliste mahtude piirides. Heiki Pärdi ja Aado Keskpaik märkisid, et Muhus on sageli sama katuse alla koondatud palju funktsioone. Mahtude arvestamine on ilmselt asjakohane, kindlasti tuleks lähtuda ümbruskonna mastaabist, mitte „Muhu keskmisest“. Sama puudutab ka hoonete arvu krundil.

Inna Ligi juhtis tähelepanu sellele, et hoonete kooskõla on põhimõttena tähtis, aga selle olemuses on raske kokku leppida. Arendajatega tuleks leida aega kõnelda: ei arendaja ega vallaametnik ole tingimata pahatahtlik, aga praktikas tuleb sageli otsustada pelgalt avalduse põhjal, mis on väga tuim suhtlus. Ühe ideena koorus välja mõte hakata korraldama regulaarseid koolitusi ja anda välja populaarseid trükiseid Muhu miljöö kohta; naljatamisi pakuti, et vald võiks seada vastava koolituse uusasuka ehitusloa saamise tingimuseks. Koolituse eeskujuks võiksid olla näiteks Karula rahvuspargis juba aastaid korraldatud ja väga menukaks osutunud traditsioonilise ehituse koolitused.

Eraldi tuli kõneks materjalikasutus miljööväärtuslikel aladel. Rõhutati, et planeeringudokumentides tuleks nõuda „kohaliku traditsiooni kohaseid” materjale, sest lihtsalt traditsioonilised võivad olla traditsioonilised hoopis teises maailmajaos ja ka Eesti pole ühtse traditsiooni vöönd: laastukatus Muhus pole eriti traditsiooniline, rookatus Lõuna-Eestis on samuti küsitav. Puhkes arutelu rookatuse kui meie kaasajal rikkurite materjal ümber: vastu väideti, et rookatuse kallidus on müüt, kuna ka selle eluiga on n-ö tavalahendustega võrreldes pikk, sellele omakorda kosteti vastu, et nii pikaajaliste lahenduste jaoks pole kõigil võrdseid krediidivõimalusi. Kokkuvõttes leiti, et  roo sümboolsest väärtusest ja pikaealisusest hoolimata on katuse puhul naturaalne materjal siiski liiga kallis, et seda ametlikult nõuda. Mõeldav on võimalusel maksta kinni hinnavahe tava- ja traditsioonilise lahenduse vahel, samuti koostada mingi soovituslike katusekattematerjalide ja värvitoonide pingerida (roog, betoonkivi, plekk, laud, pruun, hall).

Ühe meetmena arutati võimalust seada miljööalal ehitamise tingimuseks arhitekti projekti olemasolu. Üldkehtiva nõudena kohtas ettepanek siiski pigem vastuseisu, kuna mõjuks alale elitariseerivalt. Indrek Allmann leidis, et kui paber läheb kallimaks kui ehitamine ise, on asi mõttetu, kuigi suuremate hoonete puhul on projekti ilmselgelt vaja. Priit-Kalev Parts rõhutas elanike loovuse ajaloolist ja jätkuvat rolli miljööväärtuse kujunemisel ja taastootmisel, samuti ajutiste kergehitiste osatähtsust elamismaastikus, mistõttu massiivne bürokraatia kahtlemata kahjustaks asumi elujõudu ja võimalik, et ka miljööväärtust. Kompromissina arutati 20 m² kui arhitekti projekti nõude piiri miljööväärtuslikel aladel, kuigi ka ses osas jäi õhku kõhklus, et hooned on oma kapitaalsuselt väga erinevad ja ruutmeetripiir võib olla liiga tuim kriteerium, ka võib 20 m² nõue tuua kaasa totaalse putkamajanduse. Arutusel oli kooskõlastuse nõue ka näiteks eelprojekti või eksperthinnangu tasemel. Detailplaneeringu nõudesse suhtuti üldiselt negatiivselt, kuna see on kallis ja seda on lihtne kuritarvitada.

Üles tõusis ka moodsuse-traditsioonilise dialektika. Mart Kalm ütles eelistavat uuele palkaidale moodsat arhitektuuri. Parts vaidlustas küsimuse sellise asetuse, sest nii toodetakse suhtumist palk- vm „vähemusehitusse” kui millessegi „eilasesse”: kui keegi elab kas või kivikoopas, on ikkagi tegemist moodsa XXI sajandi arhitektuuriga. Arutati ka kataloogmajade sobivust miljööalale. Kõlama jäi möönev suhtumine, kuna ajalooliselt on ka taluhooned olnud tüüplahendustega ja tüüpprojektide keelustamine külas kui argikeskkonnas individuaalprojektide kasuks tähendaks küla elitariseerimist. Arhitekt Allmann lisas siia elutarkuse, et hea tüüpprojekt on alati parem kui kehva arhitekti individuaalprojekt.

Silmatorkavalt moodsa või muul moel eristuva arhitektuuri (nt jalgadel munakujuline hoone, stuupa) osas jäi suhtumine pigem selliseks, et need ei peaks paiknema miljööalal, paiknegu mujal omaette. Kui keegi peaks tahtma ehitada mõisa, pole seegi probleem. Indrek Allmann soovitas lisaklauslit: kes tahab rajada mõisa, sel peab olema piisavalt jõukust, et osta kokku ka mõisa võrra maad, üksik loss ilma maadeta ei toimi. Kõhkluste korral tehti ettepanek reserveerida vallale õigus küsida kolme eksperthinnangut ja langetada otsus viimaste põhjal. Kogukonnalt nõuküsimise osas esinesid vastandlikud seisukohad ja konsensust antud aja piires ei otsitudki.

Infrastruktuuri puhul vahetati mõtteid teede, kiviaedade ja väikesadamate üle. Mustkatet miljööalal ei välistatud tingimusel, et teetammi ei tõsteta, kuigi märgiti ka kruusakatte häid omadusi liikluse rahustaja ja vihmavee sidujana. Teede asukoha muutmist peeti siiski negatiivseks. Siit tulenes kiviaedade teema: kas kiviaiad on nii pühad, et neid ei tohi ümber laduda? Leiti, et nii pühad ei ole, kuid ümberladumisel (mis ei tähenda kaotamist!) tuleks vältida eurokiviaiandust (h=60cm), pikki ja sirgeid ridu jms. Indrek Allmann ei väsinud rõhutamast vajadust toetada kuni 15meetriste aluste väikesadamate taastamist ning rajamist kui rannaalade funktsionaalse toimimise üliolulist osa. Üksikisikule käib infrastruktuur üle jõu – seda nii meil kui mujal. Aado Keskpaik valla esindajana jäi ses osas pessimistlikule seisukohale: selleks pole raha, bürokraatlike nõuete vähendamine on aga teine teema.

Kõlama jäi suhtumine, et ehitamist miljööväärtuslikel aladel pole mõistlik keelata, küll aga oleks seda soovitav suunata, seda juba mainitud koolituste ja teabepäevade, trükiste, omavalitsuse kodulehele üles pandud eeskujumaterjalide vms vormis. Esmajärjekorras on oodata seminari tulemusi kajastavat rannaomavalitsustele suunatud teabetrükist.