Väike filmimaa võiks toimetada umbes nii, nagu räägib legend jaapanlastest suure sõja järel: nad käisid maailmas ringi, kirjutasid kõik üles ja tegid lõpuks ise kõige paremini. Millegipärast on filmieestlaste Cannes’iski käigud viimasel ajal suubunud vaiksesse omas rasvas praadimisse … Enam ei arutata ühiselt, mida kodus paremini teha, kuidas paremini oma maa filmindust tutvustada, kuidas paremini filmielu korraldada, paremat filmifestivali teha, paremini filmiklassikat restaureerida vmt. Kõik oleks justkui nagu valmis, kõik oleks justkui väga selge. Aga tarvitseb vaid kodust ära käia, kui näed, et saab küll paremini – ent nüüd tagasi festivalitulemuste juurde.
Vaimude maailmas
Kuldse Palmioksa minekut Tai budistlikule lavastajale Apichatpong Weerasethakulile tema viienda filmiga „Onu Boonmee, kes oskab meelde tuletada oma eelmisi elusid” võib vist omal kombel võtta ajamärgina. Liiga palju action’it, vägivalda ja jutte kriisi(de)st võib osutuda väsitavaks. Apichatpong Weerasethakuli film lähtub elu pidevuse ja lõpmatuse veendumusest, liginev kehaline surm on peategelasele ainult ajendiks laskuda mõtlusse olemise sügavustest, klaarida enda sees oma suhteid, vaadata üle, mis elu(sid) on elatud. Nii kohtubki ta nn omastega, kes on vahepeal siirdunud mõnesse teise eksistentsivormi ja liiguvad maa peal vaimude, loomadena või kes kuidas. Kõik on kokku unenägu, võiks selle filmi kohta ütelda. Kummaline, et Apichatpong Weerasethakuli film kordab oma peajoonelt samuti Kuldsele Palmioksale võistelnud Alejandro González Iñárritu „Biutifuli” lugu: ka Javier Bardemi mängitud tegelane peab enne oma surma „majapidamise korda tegema”, nagu soovitab üks tema sõber. Ainult lähtepunkt on vastandlik. Iñarritu jaoks on peategelase surm lõplik rajajoon, Weerasethakuli jaoks ainult üks samm teekonnal. Oma filmi kommenteerides ütles budistlik lavastaja Cannes’is”: „Reinkarnatsioon ning usk vaimudesse on meil vägagi veres, Tais usub neisse asjadesse 90 protsenti elanikkonnast”. „Biutiful” oli film, millest sai traagika kaudu katarsise, „Onu Boonmee” sisendas eluusku midagi otse jutlustamata. Otsus Kuldse Palmioksa tänavuse laureaadi osas paistab igati loogiline, kui meenutada vaid žürii presidendi Tim Burtoni kreedot „filmid on minu jaoks alati olnud nagu unenäod”.
Moraaliküsimused vägivalla palge ees
Kaks tähtsamat auhinnasaajat, prantsuse lavastaja Xavier Beauvois’ („Inimestest ja jumalatest”) ja Tšaadi kineast Mahamat-Saleh Haroun („Kisendav mees”) analüüsisid tegelaste käitumist olukorras, kus nood seisavad surmaga silmitsi mitte mõne parandamatu terviserikke pärast nagu kahes eespoolmainitud filmis, vaid poliitiliste ja ka ideoloogiliste kataklüsmide tagajärjel puhkenud vägivallalainetustes. Olukorras, kus tuleb teha eluliselt saatuslikke otsuseid. Mõlemad filmid oleksid väärt ka Eestis näidata. Kas neile just kinos vaatajaid jätkub, aga PÖFFil kindlasti.
Põnevaid filme oli valikus veel. Ja žürii(de) otsuseid seekord väga kritiseerida ei tahagi. Üllatav oli ainult parima lavastaja auhinna ning ka FIPRE SCI preemia saanud prantsuse kineast Mathieu Amalric oma täiesti keskpärase psühholoogitseva jantmänguga „Ringreisil”. Ja üllatus oli ka see, et Mike Leigh’ mõnuskurb elurõõmuotsing „Veel üks aasta” pidi leppima ainult hea kohaga kriitikute hinnangutabelis, aga auhinda ei tulnudki. Juba loetleti autoreid, kelle uusi filme saab näha kolme kuu pärast Veneetsias. Terrence Malick, Danny Boyle, Clint Eastwood, Sofia Coppola, Takashi Miike, Susanne Bier, Wayne Wang jt. Elame, näeme.