Bruno Luki pedagoogitöö võimsat haaret näitab tema saja piirile küündiv õpilaskond ja professionaalne tase. Mälestusi jagab neist ligi pool, lisaks kolleege, ansamblipartnereid, ühe õpilase abikaasa ja Eri Klas, kes elas palju aastaid maestroga kõrvuti samas korteris. Nõnda kerkib legendaarsest professorist lugeja kujutlusse värvikas portree erakordsest ja vastuolulisest isiksusest, kes võis olla sõbralik ja leebe, aga ka lõkendada vihast, kui õpilane näitas tunnis üles taipamatust või saamatust; kes pühendas õpilastele kogu oma energia ja aja ning vajadusel toetas ka rahaliselt, kuid poliitilistes tõmbetuultes käitus rektorina vastavalt võimu ootustele, oskamata ise leida väärikamaid lahendusi. Bruno Luki raamatu pööratud sisekaantel on valik professori enda mõtteid õpilastest ja õpetamisest. Neist esimene võtab väga lühidalt kokku tema elutöö: „Pedagoogika on minu kirg, elu sisu ja mõte. Mul on olnud palju huvitavaid õpilasi. Siiski, iga inimene on omaette maailm. Igaühele tuleb rääkida erinevaid asju ja ka erineval viisil”.
Koos tsitaadile järgneva üheksa mõtteteraga on kontsentreerituna edasi antud Luki kooli alustõed, mis leiavad kinnitamist ja lahtirääkimist õpilaste meenutustes. Lehekülg lehekülje järel joonistub välja pilt sügavalt erudeeritud ja autoriteetsest, samas autoritaarsest ja kompromissitust õpetajast, kelle juures ihaldati õppida, keda austati ja armastati, aga ka kardeti. Süsteemsus ja järjepidevus ning tohutu nõudlikkus olid tema põhimõtete alustoed. Loeme, et professor Lukk oli erakordse mäluga ja haruldaselt töökas. Tõelise professionaalina valdas ta ise õpilaste repertuaari ja oli võimeline seda millal tahes ette mängima. Õpilaste kinnitusel said nad tõelise elamuse professori klaverimängust just tunnis, mitte kontserdil. Professori entusiasm ja respekt muusika suhtes kandusid üle ka õpilastele. Lembit Orgse arvab, et „tema eduka õpetajategevuse saladus peitus võimes ühendada klaveriõpetuse emotsionaalne külg intellektuaalsega”.
Ühelt poolt väline rangus, distsipliin ja vaoshoitus ning teiselt poolt sisemine põlemine, mis kokku moodustasid talle ainuomase sulami. Raadiointervjuudes on professor Lukk rääkinud ka enda pidevast muutumisest õpetajana. See, kuidas ajad ja olud mõjutasid tema hoiakuid, kuidas kujunesid, muutusid ja küpsesid tema muusikalised tõekspidamised, kuidas elutarkuse kasvades andis kannatamatus maad kannatlikkusele, koorub lugu loo haaval välja ka õpilaste meenutustest. Luki kui õpetaja esimene „katsejänes” Erna Saar tunnistab, et noor õpetaja surus ta teatud raamidesse. Hiljem, Luki assistendi, kolleegi ja sõbrana jälgis ta tema kujunemist tõeliseks meistriks. Kui õpilased 1950-1960ndaist meenutavad Lukki emotsionaalse ja kirgliku, võimuka ja autoritaarse, sageli ettearvamatu käitumisega õpetajana, kelle tundides lendasid noodid ja purunesid toolid, siis viimaste kümnendite õpilased meenutavad Lukki muusikalistes põhimõtetes palju tolerantsema, rahuliku ja äärmiselt viisaka härrasmehena, kes tunni alguses ja lõpus alati sõbralikult kätt surus. Kõigi puhul on ühine aga see, et keegi ei julgenud Luki tundi minna ettevalmistamata ja kõik lood pidid peas olema!
Tunnid olid emotsionaalselt pingelised ja nõudsid suurt keskendumist. Rääkimata ääretust aukartusest ja lugupidamisest oma professori vastu. Ühine on ka õpilaste kinnitus, et see, mida nad Bruno Lukilt õppisid, ületab tunduvalt klaverimängu piire. Olla Bruno Luki õpilane – see oli privilegeeritud seisus. Suure soojusega meenutatakse õpetaja sünnipäevi ja tema kodus aset leidnud muusikaõhtuid, kus kuulati vaimustusega haruldasi plaate, mis Lukk oli toonud Saksamaalt külaskäikudelt sugulaste juurde. Saksamaalt pärines ka professori ekstravagantne riietus. Lukk leidis kõiges alati midagi uut, mida kasutusele võtta ja omandada, et olla seeläbi pidevas muutumises ja uuenemises. Elukestev õpe tähendas tema puhul igapäevast regulaarset harjutamist ja kursisolekut rahvusvahelise kultuurieluga. Kõik meenutajad avavad põhimõtteliselt samu tõdesid eri vaatenurgast. Paratamatult on juttudes ka kordusi, aga mitte ülemäära – need ei hakka häirima, vaid täiendavad üksteist. Siinkohal kiitus ja tunnustus väga asjatundlikule ja hoolsale koostajale-toimetajale!
Meenutusraamatu puhul on teatud ebaühtlus ilmselt paratamatu, sest kõik ei ole ühtemoodi sõnaosavad. Nõnda on köitvate esseelaadsete kirjutiste kõrval ka napimaid mõtteavaldusi, kuid raamatu olulisimaid väärtusi on siiski väga detailitäpsed ja värvikad kirjeldused. Meenutuste kõrval on lühidalt ära toodud ka Bruno Luki elukäik, ülevaade tema esinemistest solistina, tegevusest ansamblistina, diskograafia ja konservatooriumis Luki klaveriklassi lõpetanute nimekiri. (Luki elust ja tema mõtteid muusikast saab pikemalt lugeda Toivo Nahkuri 1989. aastal ilmunud raamatust „Vestlusi Bruno Lukiga”.) Kuigi raamat on klaverimängukeskne, võin oma kogemustest öelda, et „Meistri haare” on põnev lugemine ka mittepianistile. Huvitav on jälgida ühe erakordse õpetaja loovat tööd ja muutumist läbi poole sajandi.