Madisoni ülikooli residentkvartett Pro Arte mängib 1995. aastast koosseisus David Perry, Suzanne Beia, Sally Chisholm ja Parry Karp. Kõnealuse kontserdi kava oli traditsiooniline, aga põnev. Traditsiooniline seepärast, et koosnes Haydni kvartetist C-duur Hob. III:72 ja kahest suurest romantilisest teosest. Kontserdi lõpetas Dvořáki Kvartett Es-duur op. 51, kuid kontserdi avapooles kanti Haydni kõrval ette pigem hilisromantiline, ligi tunni kestnud kangelastegu – Alexander von Zemlinsky (1871– 1942) Kvartett nr 2 fis-moll. Kuna teos kulgeb attacca, siis loen kangelasteoks juba selle osade loetelu: Sehr mässig-Heftig und LeidenschaftlichModerato. Andante mosso-Allegretto. Adagio. Schnell-Andante. Allegro molto-LangsamAndante. Kokku saame korralikud viis osa, kuid ettekande ajal peab näpuga rida ajama, et fikseerida nende asukoht teoses. Zemlinsky on pärit Viinist, kus temast ja Arnold Schönbergist said lahutamatud sõbrad ning Zemlinsky õest Emiliest 1901. aastal Schönbergi abikaasa. Zemlinsky teoste pikk nimekiri sisaldab lisaks viiele kvartetile kaheksa ooperit, kolm sümfooniat ja massiliselt vokaalmuusikat. Teise kvarteti ettekanne ei ole kangelastegu ainult teose mastaapsuse pärast, vaid eelkõige sisulis-vormiliselt ja tehniliselt. Pro Arte suutis olla tehniliselt üle ning hoida põnevust kogu esituse vältel, mistõttu ettekanne oli, tõenäoliselt neile endalegi üllatusena huvitavam kui järgnenud Dvořáki op. 51. Pro Arte kontsert jääb mulle kui kontserdi külastajale mällu ühe väga tõsiselt võetava tipphetkena.
Tänane Carnegie Hall, nagu tõenäoliselt enamik maailma tippsaale ei saa endast kujutada ainult väärtmuusika pühamut – seal võib kohata paljude teiste kõrval ka Lady Gaga show’d –, kuid välja oli kuulutatud juba ka järgmise hooaja teise poole Dmitri Hvorostovski – Ivari Ilja kontsert. Koju jõudnud, avastasin, et Uus Tallinna Trio – Harry Traksmann, Kaido Kelder ja Marrit Gerretz-T raksmann – esitab täismõõdulise kava Pille Lille Muusikute Toetusfondi korraldatud sarjas „Meistrite akadeemia” ja sellises põnevas paigas kui Vene kultuurikeskuse väike saal. Loomulikult tormasin kohale ja avastasin end nüüd küll esmakordselt endise Ohvitseride Maja kolmandalt korruselt, kus asub tõepoolest 110 kohaga kammersaal, laval kaks klaverit ja üks neist Estonia kontsertklaver. Otsustades selle värvi järgi, peaks olema tegemist ühe ETV eritellimusega värvitelevisiooni algaastatelt, kui formaat veel ei kannatanud musta läikivat eset eetris. Klaver oli päris heas korras ja esitatav repertuaar (Rahmaninov, Šostakovitš) lausa nõuab kontsertklaverit. Uus Tallinna Trio on teatavasti pärjatuim eesti kammeransambel ning tõepoolest teenitult. Noored interpreedid on 14 hooaja jooksul säilitanud kõrge meisterlikkuse, omandatud repertuaar tundub olevat esituskorras ja lisa tuleb ka tellimustest. Sel kontserdil oli uudisteoseks Aaro Pertmanni trio „Hinge maskid” op. 40. Ei oska täpsustada, miks, kuid Pertmanni teos oma ladusa kirjaviisi ja ümara vormiga tekitas allakirjutanu mälus ühilduvusi Mati Kuulbergi kammermuusikaga, ja see ei ole mõeldud etteheitena, pigem vastupidi. Siit edasi kerkis vastuseta küsimus – miks mängitakse Kuulbergi kammermuusikat vähe, et mitte öelda üldse mitte? Pertmanni teos on oma žanris väga õigel kohal, sest trio muusikas on väga vähe väiksemaid vorme, mida pakkuda ulatuslike triode kaaslaseks kavades.
Hea, et Uue Tallinna Trio tegevus on toonud eesti muusikasse mitmeid selliseid. Vastavalt saali hingele ja ka interjöörile oli kava alustuseks valitud Sergei Rahmaninovi üheosaline „Trio élégiaque” nr 1 g-moll (1892). Teos on justkui eellugu autori Eleegilisele triole nr 2 d-moll, mis valmis aasta hiljem pühendusega Pjotr Tšaikovski mälestuseks. Esimene, vahel ka Lõpetamata trioks nimetatu on siiski väga terviklik teos, milles pearoll on loomulikult klaveril. Nii on see ka Teise trio puhul, mille austraalia pianist Alan Kogosowski on seadnud klaverile ja sümfooniaorkestrile ja selle ka ette kandnud Neeme Järvi juhatusel koos Detroidi SOga. Kujutan ette, et Esimenegi trio võiks sellise muundumise edukalt üle elada, vähemalt klaveripartii võimaldab seda kindlasti. Marrit Gerretz-Traksmann esitas teose talitsetud bravuuriga, mis on kammerkoosseisus ainuvõimalik lahendus, ja teos oligi lahendatud mõjusalt. Vene keskuse väikese saali akustika on pisut kõledavõitu või siis, pehmemalt väljendades, keelpillitämbritele mitte liiga soodus, kuid Rahmaninovi Trio oma klaverikesksusega selle all küll ei kannatanud. Kontsert lõpetati Dmitri Šostakovitši Trioga nr 2 e-moll op. 67 ja siin on juba autor väga täpselt paika asetanud kõlalise vahekorra, mida ühegi saali akustikal pole võimalustki korrigeerida. Selle oma žanri tippteose esituses hindan eriti kõrgelt kõige vastuolulisema osa, II Allegro non troppo esitust. Nii täpselt välja mängituna ja absoluutses ansamblis esitatuna olen seda osa kuulnud ainult koosseisult Kagan-Gutman-Richter, kuid nemad mängisid peaaegu poole aeglasemalt. Uus Tallinna Trio on fenomen eesti ansamblikultuuris ning jääb üle neile soovida õnne kohtumiseks mõne USA ülikooli presidendiga, kes nad residendiks angažeeriks. See ei ole nali, sest tase on võrdväärne.