Mingil moel väljendub emakeele võõrus selle kõneleja suhtes pidevas kirjakeele ja kõnekeele vahelises pinges, mille jätkumisele võib sattuda ka pärast lapsepõlve. Sõltub muidugi inimesest, kuid igas keelekasutuses toimub rohkem või vähem asju, mis kirjakeele seisukohast on ekslikud või väärad. Mõned kõnekeelsed vead on rohkem levinud kui teised. Väga tihti kasutatakse näiteks suulises kõnepruugis sõna „õigesti” asemel „õieti”, millel õieti on identne tähendus sõnaga „õigupoolest”. Kuid erinevusi kirjakeele ja selle kasutamise vahel võibki pidada osaks protsessist, mida parema puudusel võiks nimetada „suupärastamiseks”. Selline ilming on võrreldav liiklusega, kus on võimalik pidevalt reegleid pisut rikkuda, kuid põhilisi neist – näiteks fakti, et vastassuunavööndis sõitmisega kaugele ei jõua – ei maksa liiga palju või ülepea mitte trotsida. Kirjakeele muutmine suupärasemaks praktikas, teisisõnu igapäevases keelekasutuses paistab samasuguse protsessina: kirjakeele teljestik, selgroog on ka kõneledes või kirja kirjutades paigas, kuid sellesse sekkub hulganisti kõrvalekaldeid (pause, parasiitsõnu, kirjavigu, lühendamisi, venitamisi jms), mis ometi ei takista arusaamist. Tõsi, ka keeleliikluses esineb kihutajaid ja punase tule peale vilistajaid, aga keele kui terviku toimimise kulgu ja loogikat see ei sega.
Sellegipoolest õpib inimene oma emakeelt ka pärast kooli, pärast käändkondade ja käänete pähetuupimist ja unustamist. Ta keelekasutus muutub pidevalt ja muudab selle keelekasutuse piires pisut ka kirjakeelt, mis tähendab, et ei eksisteeri kaht identset keelekasutust. Ometi on kirjakeele võim kaheldamatu ja vääramatu, allutades kõik keelekasutajad ettekujutusele keele ja sedakaudu mõistmise ühtsusest. Mis siis rääkida veel võõrkeeltest, kus igaühes eksisteerivad omad seosed, millest moodustub oma labürint; igal võõrkeelsel sõnal on me emakeelse sõnaga võrreldes reeglina teine kõla, tähendusväli, loogika ja teised seosed ja siirded.
b.
Kas võõrkeel on võõras keel? Muidugi mitte. Ükski keel pole võõras. Loomulikult toimivad keeled erinevalt (mõnes keeles on rohkem käändeid, mõnes keeles ei pruugi isikulistel asesõnadel olla sugu, mõnes keeles on säilinud rohkem onomatopoeetikat jne), kuid igas keeles püüavad keelekasutajad jõuda ühe ja sama asjani: arusaamiseni. Arusaamiseni iseendast ja maailmast – olgu see maailm siis kõiksus või ühiskond või mõlemat – ning seostest iseenda ja maailma vahel. Muidugi, võib küsida, kui kaugele see arusaamine ulatub, täpsemalt – kui kaugele võimaldab sel ulatuda keel. Kui lähtuda seisukohast, mille kohaselt meie keele piirid määravad ära meie maailma piirid, siis tuleb arvestada ka eeldusega, et keel jääb alati maailmast ahtamaks, tema territoorium väiksemaks. Suuremat osa asju pole lihtsalt võimalik eraldi sõna või mõistega tähistada. Lõviosa Eestis kasvavaid mände tähistatakse sõnaga „mänd”, kuigi on ilmselge, et Eestist ei leia kaht identset mändi, ning selleks, et iga Eestis kasvava männi kordumatust keelele tuua, oleks vaja igale männile oma sõna, kas või pärisnime. See on muidugi absurd, sellise sõnavaraga keelt aju ei mahutaks. Niisiis jääb maailma kihilisus ja rikkus alati keelele täielikult haaramatuks.
Võib aga vastu väita, et see ei tähenda, et pole mõtet proovida või püüda – püüda olemasoleva sõnavaraga tuua maailm keelele, seisatada maailma kihilisus ja rikkus kas või korrakski keeles ja keelel. Eks ka / just seetõttu eksisteerib keele ehk kõige võimsam kasutusvahend, millel nimeks ilukirjandus. Poeetiline keelekasutus kujutab endast üht – või peamist – moodust viia keel ja maailm hetkeks tasakaalu, sulandada need kokku, muuta keel anumaks, millesse maailma mahlad voolavad ja ehk üle ääregi ajama hakkavad. Võib öelda, et kirjanduse näol on tegu lausa keele tuumaga, kus pidevalt proovitakse keelele tuua inimliku olemise kesksemaid koostisosi – sealhulgas ka keelt ennast. See ehk ühendab kõiki keeli, milles kirjandust luuakse – ning on põhjuseks sellele, et kui eksisteerib keel, siis eksisteerib selle keskel ka kirjandus, olgu see siis suuline või kirjalik.
Seega tähendab võõrkeele tõlkimine alati inimolemisele omaste asjade vahendamist ühest keeleruumist teise. Tõsi, mitte ainult, tõlkimise teeb keerukaks selle kihilisus. Tõlgitakse ju sõnu, lauseid, aga ka tähendusi, seoseid ja vaimset ruumi sõnade ja lausete taga, kohal, vahel ning tõlgitava terviku sisulist tuuma tähendus(t)e ja seoste, teose tinginud vaimse ruumi keskel. Tõsi, mõnikord – või pisut tihemini – ei saa mõned tõlkijad hakkama juba sõnade tasandil – võib sattuda üha kummalisemate apsakate peale, kus näiteks mõni fraseologism on tõlgitud sõnasõnaliselt. Mida arvaksite, kui loeksite näiteks väljendi „vesi ahjus” ingliskeelses versioonis „water in the oven”? Õnneks ei ole ma sellist asja kohanud. Sellegipoolest võib öelda, et kõige keskel on sisu, tõlgitava teose olemuslik sõnum, kuid oskamatu tõlge võib sõnumi lausa läbipaistvaks lahjendada.
Tõlkimise hetkel, keelte kokkusaamisel praktikas saavad ka kokku võõrkeel nii võõra kui ka oma keelena. Võõral keelel on omad fraseologismid, sõnadel omad tähendusväljad, kuid sõnum nende sõnade taga on õnneks universaalne. Kirjandus on paraku seda laadi loominguline praktika, milles pole võimalik universaalsete mõtete, tunnete ja seoste vahetu kohalejõudmine, nagu näiteks muusikas, kus partituur ning selle sõnad ja laused (noodid, meloodiad ja harmooniad) ei vaja tõlkimist. Kuid ometi on see universaalsus olemas ning ootab ja vajab pidevalt taasava(sta)mist. See viib mõttele, et võib-olla just kirjandus tagab selle, et keeled – ja eelkõige nende keelte kasutajad – ei pea jääma võhivõõrasteks.