Dokumentaalfilmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” läbib eelkõige nostalgia, üks võimsamaid, armastusega seotud tundeavaldusi, mis meie sees leidub. Siiski ei ole filmis minu arvates meeleliigutamistega üle pakutud, nõnda et jälgisin tööd rahulikult lõpuni, ilma et miski oleks mind riivanud. Vist on lõppemas lahtiste otste jätmise aeg, ilmselt on tulnud (tulemas?) ka õige aeg anda hinnang kadunud ajale, aastatele 1918– 1940. Selge ju, et sovetiperioodil ning ehk dekaad-poolteist hiljemgi ei tohtinud me leida ainukestki plekki päikeselt, oma ideaalilt Eesti Vabariigilt, mille olemasolu de facto katkes 1940. aastal. Ka oli läinud sajandi lõpul mõistetav, et katastroofi põhjustanud ainusüüdlased leiti väljastpoolt Eestit. Ehk pidigi sellele loogiliselt järgnema umbkaudu viisaastaku jagu aega, mil me ei rõhutanud hävingu ühe põhjusena oma toonaste juhtide tegevust-tegevusetust. Aga tõde teiseneb ajas, kiiresti juhtub see ka raudse tõega, veel kiiremini muutub vaid kohustuslik ja pealesunnitud tõde. Pealegi vaba inimese jaoks pole ainutõdesid olemaski.
Kuldaja lõpu viis meenutajat
Filmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” autorkond (võib arvata, et stsenaristid) on leidnud huviäratava aluse: Eesti Vabariigile heidetakse pilk mitme inimese kaudu, lastakse neil süüvida oma lapsepõlve ja olla subjektiivne. Just seesugune lähenemine võimaldab domineerima panna minevikuhõllanduse, õndsaliku ja armasnukra tunde. Meenutavad erineva rahvusliku ja sotsiaalse taustaga inimesed: baltisaksa sugu, vabariigi lõpul mõisniku pojaks olnud Hans, Soomes eestlaste peres kasvanud Jutta, ohvitseritütar Inna, kooliteed alustanud maapoiss Helmut ja kümneaastane peen linnapreili, ajakirjanike liidu esimehe tütar Tiina-Mai. Ränga või vähem ränga elutee läbinuna saavad neist kõigist väljapaistvad isikud: oma kunagise mõisa häärberi taastaja Hans von Rosen, Eduskunna liikmeks tõusnud Jutta Zilliacus, ajalooprofessor Helmut Piirimäe, kosmeetik Inna Tarmak ja Tiina-Mai Kaalep. Võimalik etteheide, miks pole meenutajate valim representatiivne, miks pole sõna antud näiteks töölisele, venelasele või põrandaalusele, ei kehtiks – printsiip katta kõik kallutaks teose objektiivsuse ja ratio suunas, mis poleks kuigivõrd mõistlik püüdlus, sest oleks niikuinii teostamatu. Diktoriteksti sissejuhatus tekitab kõhedustõrke, justkui olnuks Eesti Vabariik 1939. aastal noor ja tubli väikeriik, kus tulevik näis helge …
Aga varsti jutt laabub ja kahjuks käivad klišeed ja stampsuhtumine nagu needus dokumentalistikaga kaasas. Lööklaul „Paula, sul on poisipea” sobib avama 1930. aastate lõpu õhustikku, olgugi et mõnevõrra leierdatult. Aga pole ka mõtet hakata originaalitsema, võib alt minna. Leian, et aega talletavad kaks vastandlikku kunstiliiki – popmuusika ja arhitektuur: viskad pilgu mõne hoone fassaadile, kuulad toonast lorilaulukest ja kohe avaneb aeg, ilma et oleks tarvis seletama hakata. Filmis näeme vilksamisi ka tolle perioodi ehitisi, kuid need võinuksid rohkem pildile pääseda. Dramaturgia vajab pöörakuid, ootamatusi ja vastandamisi. „Ma elasin Eesti Vabariigis” pakub hüppeid kaasaega: kui enne nägime mäletatavat ja kuulsime mälestusi, siis nüüd näeme ja kuuleme mäletajaid. Kindlasti on just Narva mälestusosa alustamiseks intrigeeriv paik, paljude eestlaste puhul tekitab see teatud tunde ja suhtumise. Hea kontrastina mõjub ka 2009. aasta 24. veebruari sõjaväeparaad Narvas ning Inna Tarmaku mälestused 1939. aasta Narvast. 70 aastat hiljem on see terve nostalgiameri! Ning seejärel uus vastandamine Tallinna sõjaväeparaadiga 1939. aastal.
Mõningaid küsitavusi kerkib seoses autori(te?) ja filmitavate sugulusega, kuid siis veenad end ümber mõttega: kas on siis keelatud teha filmi oma emast? Kindlasti mitte ning veel sobimatum oleks, kui lähedust hakataks varjama. Sellest aga trump teha oleks teine kaunis küsitav äärmus. Filmis „Ma elasin Eesti Vabariigis” on suudetud maitsekarisid vältida. Näeme rahvuslikke sümbolpaiku: Vabaduse väljakut, Narva jõge, ülikooli peahoonet, lauluväljakut ja muud. Jällegi ju midagi tunnetele – neid võib vist lõpmatuseni vaadata, eales ei saa villand. Helmut Piirimäe isik tekitab ainult sümpaatiat, tema jutt (nagu ajaloolasele kohane) lisab emotio’le faktide põhja, milleta päris ka välja ei vea. Tasemel on toonase ajakirjanduspoliitika, seega suukorvistamise analüüs, riikliku salatsemise näiteks on Konstantin Pätsi kõne 24. veebruaril 1939. aasta paraadil Tallinnas Vabaduse väljakul – see on olupoliitiline, isegi fakte varjav, maharahustav.
Mitte sellepärast, vaid pärast seda
Seda rada pidi algab 1940. aasta katastroofi põhjuste otsimine, ja põhjustes leidub meie omagi süüd. Samas ei saa ju midagi kindlalt väita, kedagi eriti konkreetselt süüdistada. Ajaloos ei kehti põhjuse-tagajärje kett: võime nentida, et midagi juhtus pärast seda, kuid öelda, et selle pärast, oleks puhas spekulatsioon. Mul oli varem kahe silma vahele jäänud, et meie ajakirjandus vaikis maha Moskva kevadise noodi! Alati leiab midagi täiendavat ka teadmistele. Olgugi et avalikkust hoiti vaos ja ajakirjandus oli sunnitud avaldama vaid võimudele meelepäraseid sõnumeid, leidus ikkagi tõekuulutajaid. Varem Eesti lehtede korrespondendi Berliinis ja hiljem Päevalehe toimetaja, koolipoisina vabatahtlikuna Vabadussõjast osa võtnud Jaan Taklaja juhtkiri Tšehhoslovakkia sündmuste kohta 1938. aastal on kahes mõttes ilus leid: esiteks, et selline üldse üles otsiti ning nüüd teatavaks tehti, teiseks on artikkel tõesti ilmutuslik, ennustab omas ajas ette, mis juhtub Eesti Vabariigiga üsna varsti. Seejuures on see ehtne ridade vahele kirjutamise meistriteos. Nõnda et ka selline krüpteering pole mingi nõukogude perioodi literaatide leiutis, vaid oli olemas juba varem, tegelikult juba Postipapa Jannseni ajast peale, ning on ikka ja jälle leidnud kasutamist tõerääkimise nimel. Jaan Taklaja ja tema perekonna saatus oli traagiline: punavõim hukkas mehe, küüditas pere, lapsed pääsesid pärast ränki katsumusi kodumaale tagasi. Piisakeses peegeldub ookean – selles väljendub meie rahva saatus.
Absoluutne kümnesse lask on Hans von Roseni omaksvõtt, et nemad, baltisakslased, ei osanud rahvaga läbi käia. Niisugune ülestunnistus annab tervele filmile suure plusspunkti, mis jaotub võrdselt autorite ja vonni enda vahel. Hans von Roseni kaudu süüvitakse baltisaksa probleemistikku, mis meil tihti ununema kipub. Kuuleme, et baltisakslased jagunesid laias laastus kahte vastandlikku leeri: sada protsenti Hitleri-meelseteks ja neutraalseteks – ent lahkusid kõik, et asuda poolakatest puhastatud aladele. Õudne, eks ole? Von Roseni südamehäälele ja kahetsusele lisab usaldust seegi, et Saare (Lyckholmi) mõisahoone on tänaseks ilusti korras ja kaunistab meie riiki.
Vastandamine – Moskva ja Berliin, Stalin ja Hitler – tuleb ju tuttav ette, kuid sellest ei pääse ka kuidagi mööda. Inimene on juba seesugune olend, et tema usaldust kasvatavad eriti just aistingud. Nii on minu meelest selle filmi üheks mõjusamaks infoks maitse- ja lõhnamälestused eelmisest Eesti Vabariigist (ja Narva-Jõesuust). Niisugune jutt läheb kohe kindlasti hinge. Usalduse loomine algab portreteerimisest. Veidike pudeneb käest eepiline dünaamika, kui kiirkorras näidatakse toonaseid Vabadussõja monumente. Pean seda režiikomistuseks, aga see ei riku suurt üldmuljet. Põige Helsingisse, Jutta Zilliacuse juurde, on jällegi vajalik üllatuspöörak. Usaldamist ja veenvust võib kasvatada ka ehk näiliselt päris kõrvaline detail, ent see peab kuuluma lahutamatult portree juurde. Jutta aktsendivaba, ent arhailine keelepruuk (elasiwad-saiwad-abiellusiwad) on ehtne pärl. Ja kui keel on õige, siis on tõene ka jutt, mis selle keele kaudu väljendub. Vaataja näeb, kuidas kaks vanemat daami meenutavad Stude kohvikus plikapõlve koogielamusi. Mõjuv! Just nii peabki tö
ötama filmipublitsistika.