Kas „Stockmannid” erineb millegi olulise  poolest Ibseni teistest näidenditest?

Paistab ehk nipsakalt, aga Ibsen on mulle olnud üks lause, võib-olla ka pilt, ähmane pilt. Aga Pärnus „Mässajatega” tegeledes uurisin üpris põhjalikult anarhismi tausta ja sealt ühest anarhistliku kirjanduse nimistust ehmatas mulle Ibsen vastu – tema varasemad näidendid nimelt. Ibseni elulugu vaadates tuli välja hämmastavaid paralleele Mihhail Bakuniniga, hämmastavalt sarnaseid suhtumisi, ja sellisest  väljast lähtus mu valik, kui Ugalale materjali otsisin. Tundus, et üks kimp sääraseid ideid oleks vaja Viljandi ja üldse Eesti tänavatele kõndima lasta.     

Millised vääritimõistmise ohud varitsevad lavastajat, kes hakkab Ibseni näidendit  lavale tooma?

On olemas rida tõdesid, mis on laialdaselt omaks võetud, kuid sisse, nende olemuse sisse ei viitsita enam vaadata, sest need on juba väga pikalt olemas olnud ning muutunud mingil kombel konstantideks nagu meri ja tuul. Üks neist vettinud tõdedest on idee, et esindusdemokraatia on midagi, millel pole alternatiivi: hääletan-valin korra nelja aasta tagant ja siis tarbin kvaliteetset teenust. Aga  pole nii. Me ei saa mõtlemist kellelegi delegeerida – see on iga inimese kohustus, sest mõtlemine on iga inimese kehaosa ja pärast selle kehaosa vabatahtlikku amputeerimist tuleb otsida koht hooldekodus hooldusõdede järelevalve all – need on Ibseni laused ja need tuleb plankudele kirjutada. Inimene ja tema planeet on üks keha. Kui kõlab liiga naiivselt, eks siis Eesti Ekspressi kultuurinurk teid hoiatab. 

Küsinud Tambet Kaugema