Ei tahaks kõikidesse Rannapi toodud kaheldava väärtusega väidetesse kinni jääda ja tema muret eesti interpretatsioonikunsti kui meie professionaalse muusikakultuuri ühe alustala arengu üle jagan täielikult. Aga ilmselt on meil erinev arusaam, mida ja kuidas ära teha, et meie muusik oma professionaalsust arendada ja seda välja näidata saaks. EILi juhtkond leiab, et Eesti Kontsert (EK) peaks sisse seadma kvoodid, milline osa riigitoetusest kulutatakse eesti interpreedile, milline osa välismaisele. Üsna selge, et tulemus pole kummalegi poolele meeltmööda. Ainuüksi eelmisel aastal olid EK korraldatud 836st kontserdist 686 need, kus esinesid eesti interpreedid või kollektiivid. Hüva, EILi arvates ei tohiks näiteks pea in corpore eesti interpreetidest (ja seejuures parimatest) koosneva ER SO kontserte siia hulka lugeda. Võtame maha ka Hortus Musicuse (HM), Rahvusmeeskoori (RAM), Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja muusikateatrifestivalid. Alles jääb ikkagi 470 (kammer) kontserti.
Tõsi, ligi poole moodustavad loengkontserdid, aga ma kahtlen, et meil EILiga noorte muusika juurde toomise osas lahkarvamusi on – ka koolis antud kontsert on oluline, sageli isegi vastutusrikkam ja nõuab rohkem läbimõtlemist. Seega, keskeltläbi 3-4 kammerkontserti eesti esinejatega igal nädalal. Ja üle riigi. Kui see pole regulaarsus, siis mis see on? Teadagi, kammerkontserdid on liik, mille piletitulu on napp ja otsekulude katmiseks tuleb muude segmentidega suuresti lisa teenida. Seda saab aga teha eelkõige EK koosseisu kuuluvate kollektiivide RAMi ja HMi või teiste riiklike kollektiividega kontserte tehes. Ja nii teenibki EK piletitulust kontserttegevusele vahendeid juurde samas mahus, kui riik eelarvest eraldanud on. Kui nüüd võtta proportsioon riigidotatsioonist, mida nõuab EILi juht, saaks eesti muusikutega kammerkontserte kõvasti vähem kui praegu. See pole aga ju ei EK ega EILi huvides. Rannapil on õigus, kui märgib, et palju antakse kontserte EK „saalilinnades”, aga kaugelt mitte ainult EK saalides. Nii oleme just kammermuusikutele või solistidele mõelnud sarjad „Vocalissimo” Tallinna raekojas, „Valge klaver” Tartu ülikooli aulas, „Violino bis!” mitmel pool Tallinna saalides.
Seega, süüdistada EKd mugavuses on selge ülekohus. Ja isegi kui EK korraldaks rangelt enamiku oma kontsertidest oma saalides, ei tohiks keegi selle juures korraldaja pihta kivi visata – mille tarbeks siis sadu miljoneid investeeriti, kui neid maju ei kasutata? Ma miskipärast ei kuule näiteks riigiteatrite aadressil etteheiteid, et ei minda statsionaarist välja. Rannap teab suurepärastelt, et sageli pole näiteks kasutamiskõlbmatu klaveri tõttu mõnesse sobiva miljööga saali lihtsalt võimalik kontserti viia, kuigi tahaks. Küll aga olen sajaprotsendiliselt nõus, et see maht kasvaks hüppeliselt (ja mitte ainult EK-l vaid ka teistel korraldajatel), kui kultuuriministeerium saaks käima programmiga „Teater maale” sarnase meetme. Oma eelmisest ametist kaasa võetud teadmise pealt võin remargi korras öelda, et 2007. aastal said vastava programmi printsiibidki Eesti Muusikanõukogu juhatuse ning Reagionaalse Kultuuripoliitika Nõukojaga läbi arutatud-vaieldud. Puudu on vaid raha. Tahan ka rõhutada, et EK on viimasel talvel sõlminud just kammermuusikutele mõeldes koostöökokkuleppeid, mis alles hoogu kogumas. Nii käivitati koostöös Rakvere teatriga sealne sari „Kontserdid pangamajas”, kohe algab kahasse Haapsalu linnavalitsusega „Haapsalu suvemuusika” oma üheksa kontserdiga ja koos Pärnu Filharmooniaga tulevad „Raemuusika” kontserdid samuti läbi suve. Rein Rannap heidab ette EK-le žanrilist mitmekesisust.
Palun tõesti väga vabandust, et EK püüab publikule võimalikult laia valikut pakkuda! Kui see etteheide tulnuks mõne klassikalisema pianisti käest, võiks sellest isegi aru saada. Aga Rannap, kes oma kontsertidel „reisib” heliloojate osas Bachist Rannapini, teab, et kontserdi korraldamisel kehtib reegel: kõige tõenäolisem järgmise kontserdi publik on see, kes su saalis juba istub. Just need inimesed saab kõige kindlamini järgmisel korral tagasi, et siis juba rohkem süvenemist nõudvat kava pakkuda. Midagi pole teha – publiku enamus areneb siiski Rannapist Bachi poole. Jah, ka minu arvates polnud õigustatud etnomuusika hoidmine EK kontserdiportfellis, sest selles žanris korraldajaid praegu jagub. Kuid jazzmuusika see osa, mis jääb klubides tehtavast väljapoole, ehk sari „Kontsertjazz” on leidnud nii muusikute kui publiku hea vastuvõtu ja sellest loobuda pole EK-l plaanis. Olen ikka pidanud lugu EIList kui kontserdikorraldajast ega arva küll, et EIL peaks kontserttegevusest loobuma. Kuuldavasti on kultuuriministeerium EILi seda tegevust ka otsustavalt rohkem rahastanud.
Ma olen nõus tunde diskuteerima nendega, kes igatsevad tagasi keskset (loe: monopoolset) asutust, kes peaaegu ainsana kontserdikorralduses toimetaks ning kelle käekiri määraks meie interpreetide ja repertuaari valiku ning publiku maitse. Meie muusikaelu tugevus seisneb just selles, et korraldajaid on palju, festivale on žanriliselt laias skaalas ja riigi paljudes geograafilistes punktides. Eesti interpreetidel koos oma katusorganisatsiooniga on selles täita ülioluline osa. Valinud elukutseks kaunitest kunstidest just muusika- ja tantsukunsti, peavad nende kahe valdkonna interpreedid olema aga valmis konkureerima nendega, kes tulevad väljastpoolt. Ma oleksin sügavalt jahmunud, kui tänases Eestis lähtuks mõni kontserdikorraldaja oma programmide valikul muudest kriteeriumidest kui kvaliteet ja vajadus pakkuda oma publikule parimat ja huvitavaimat. EK on vääramatult sellel teel. Artikli alguses toodud arvud kõnelevad enese eest: 2009. aastal toimus 82% EK kontsertidest eesti interpreetide osavõtul. Lähiaastatel see protsent kindlasti ei vähene. Protektsionismi aeg meie kontserdikorralduses on möödas ja jäänud ühes teises riigis vabatahtmatult viibimise aega. Tõsi, kahjuks pole see mitte kogu maailmast kadunud nähtus, sest välisesinejatevastast „kaitset” kohtab veel nii mõnegi riigi kultuuripoliitikas: Etioopia, Kuuba, Korea Rahvademokraatlik Vabariik … Kas me aga tahaksime selliste riikide kontserdielus osaleda? Mina küll mitte!