Erakondade vahel on poliitiline konkurents, kui mitte muud, siis blogides ikka üksteist nöögitakse. Mõistagi ei muuda see valimistel fikseeritud riigikogus jõudude vahekorda, mille järgi võiksid lootusi peaministri kohale reaalselt hellitada kolme enam hääli saanud erakonna juhid. Üks neist, Andrus Ansip, juba juhib valitsust. Ülejäänud kahest, Edgar Savisaarest ja Mart Laarist aga pole kummastki märgata, et nad tõsiselt peaministri kohale konkureeriksid, Ansipile nähtavalt ja iga päev väljakutset esitaksid. Üks eelistab talitada keskvõimust madalamal munitsipaaltasandil, teine kõrgemal, rahvusvahelisel.
Ka kolme muu parlamendierakonna juhid ei mängi end avalikult välja kui kaalukeelt, kompromissi uue, Ansipi omast tulemuslikuma valitsuse juhina. Tähendab, konkurents valitsusjuhi kohale on peaaegu olematu. Selles olukorras võib näha nii plusse kui ka miinuseid. Ühelt poolt toetab teadmine, et saab rahulikult, tooli kõikumist kartmata oma plaane ellu viia, peaministrit ja tema erakonda. Teiselt poolt varitseb oht end lõdvaks lasta, kui keegi ei ohusta ega kuklasse hinga.
Katsed tuua poliitikaellu briti elemente on aastaid ebaõnnestunud. Liiga palju on erakondi parlamendis ja liiga mitu ka opositsioonis, et nad võtaksid ette vaevarikka varivalitsuse moodustamise mängu. Pealegi, ega vist praegused opositsionäärid end küll kunagi kolmekesi valitsuses rõõmuga ei näeks. Seega pole ka kedagi, kes peaministri või mis tahes kabinetiliikme tegusid päevast päeva jälgiks ja vaidlustaks ning pakuks toimivat asendust. Valitsuse/koalitsiooni tegude ja tegematajätmiste kriitilist vastukaja tuleb pigem teistelt põhiseaduslikelt institutsioonidelt, mitte erakondadelt. President, õiguskantsler ja pisut ka riigikontrolör avaldavad küll pidevalt arvamusi selle kohta, mis võiks teisiti või paremini olla. Mõnikord tehakse neile „poliitikasse sekkumise” pärast ka märkusi. Siiski ei saa debatt institutsioonide vahel asendada poliitilist debatti erakondade vahel.
Ja veel vähem erakondade sees, kus aga debatti ja edasipürgimist ei paista üldse olevat. Iga erakonna soov peaks olema pääseda võimule, see tähendab, haarata valitsuses peaministri koht. Ja igas erakonnas peaks olema rohkem kui üks inimene, kes erakonna esimeheks ja sedakaudu peaministriks saada ihkaks. Aga on siis või? Mingi konflikt põlvkondade vahel kas või. Kui vanade seas ollakse liiga kokkuleplikud, siis mõni noor kindaviskaja või väljakutsuja ikka võiks ehk leiduda. Kuid keda pole, seda pole.
Mõtteharjutuse korras võib võtta silme ette kõigi kuue parlamendierakonna juhtfiguurid (peale ametis esimehe) ja proovida neid erakonnajuhi ametisse. Neid, kes erakonna juhina hakkama saaksid, kahtlemata leiaks, erakondadel ju „pikad pingid“. Selliseid, keda ilma eeltööta võiks aga ka peaministri ametis ette kujutada, on juba hoopis vähem. Ja need vähesed, keda Stenbocki majja võiks aktsepteerida, ise ju silmnähtavalt sinna ei pürgi. Mis see on, kas ülemäärane poliitiline korrektsus, hoidumine vähimastki erakonnasisese võimuvõitlusena paistvast tegevusest? Ja milleks – ega ometi selleks, et meedialt ja konkurentidelt intrigeerimisvõimalust ära võtta? Kui nii, siis on küll tegu valearvestusega.
Ega mujal kui parteisiseses võistluses ju kogemust parteidevahelises võistluses heade tulemuste saavutamiseks ei saagi saada. Praktika näitab, et ettevõtluses või mittetulundussektoris omandatud võistlusvõtted poliitikategemisel sobida ei pruugi. Loeb ainult parteiline karastus, kui leninlikult väljenduda. Poliitilise konkurentsi puudumine riigis suurima võimuga ametikohale kindlustab küll selle, et Andrus Ansipi valitsusest võib saada uue aja esimene kogu valimiste vahelise aja vastu pidanud valitsus, kuid see ei tulene niivõrd Ansipi nähtavast paremusest konkurentide ees, vaid konkurentsi puudumisest. Tipus on hõre ja kui mitte kohe, siis hiljem maksab see ikka Eestile kätte.