29aastane kirjanik tunnistab, et tema ei jõudnudki pioneeriks saada, enne varises impeerium kokku. Ta tahtis jutustada oma isata kasvamise valusast kogemusest ja kirjutada tüdrukust, kes pöördub Pavlik Morozovi kui jumala poole, sest isatapja Pavlik sobis hästi hüljatud lapse maailmapildiga. See autobiograafiline alge jäi näidendisse ja on väga lähedane autori paljudele isata kasvanud põlvkonnakaaslastele, nagu on selgunud lavastuse tagasisidest. Minusugust, pioneerilugude all äganud vaatajat, kõnetab hoopis Pavliku müüdi dekonstrueerimise kava. Selle eest aitäh lavastaja Jevgeni Grigorjevile, kes Pavlik Morozovi naaberküla poisina teadis, et tegelikkusel polnud midagi pistmist ei nõukogudeaegse ega ka perestroika-järgse müüdiga. Lavastaja ja kirjanik sõitsid koos Uuralisse, kangelaspioneeri kodukülla Gerassimovkasse. Seal elatakse nõukogude elu varemetel: Pavlik Morozovi nimeline kolhoos on põhja käinud, kooli esimeses klassis õpib kolm last ja tee pühapaika on rohtunud. Nad kohtusid Pavliku täditütrega, kes rääkis ainul nõukogude loosungikeeles.
Külas on Pavlik Morozovi muuseum, nad said kasutada KGB arhiivimaterjale, lugeda Pavliku ema ülekuulamis- ning Pavliku ja tema venna laiba tuvastamise protokolle. Hakkas kooruma lugu poisikesest, kes tapeti asja ees, teist taga, sest riigil oli vaja kangelast. Ideoloogiatrendiga sobis poisspealekaebaja. See poiss pole kunagi oma isa peale kaevanud, küll tuli tal aga anda tunnistusi kohtuasjas, kus isa süüdistati külameeste kasuks viljavarumistõendite võltsimises. Petutõendid olid Pavliku kirjutatud, isa oli kirjaoskamatu. Lavastuses näeme hämmastavaid filmikaadreid tänapäeva Gerassimovkast: õigeusu preester peab kangelaspioneeri kipskuju ees jumalateenistust, taustal laulmas külamemmed. On see lavastatud, fotomontaaž või tegelikkus? Nina Belenitskaja: „Jõudsime külla Pavliku mälestuspäeval. See jumalateenistus Pavliku haual toimub igal aastal tema surmapäeval. Nõukogude kangelasest on saanud lapsmärter. See müüt toidab külainimeste hinge.”
Näha on, et neile on jumalateenistus Pavliku haual enesestmõistetavus, nõukogulik mõttemaailm on kokku sulanud rahvuslike ja õigeusu traditsioonidega. Ikka veel räägitakse vene telesaadetes Stalinist kui kõige tõsimeelsemast õigeusklikust ja keegi ei pea seda hullumeelsuseks. Kuue kaameraga üles võetud religioosne pilt Gerassimovkast on vene argielu sürrealismi üks puhtamaid näiteid. „Selles jumalateenistuses pole midagi vastuolulist,” väidab Belenitskaja. „1930. aastatel, poisikese hukkamise aegu, polnud Gerassimovkas mingit märki nõukogude propagandast, Pavlik polnud pioneergi. Nõukogude süsteem hävitas traditsioonilise vene küla ja perekonna. Pavliku ema läks peast segi, sõitis mööda maad ringi ja jutustas elu lõpuni muinasjuttu oma pojast. Ta elas Krimmis privilegeeritud kangelasema elu, oli ainus, kes sellest hullumeelsusest omal kombel kasu sai.” Nõukogude-aegsest Pavlikust on järel riismed, praeguseks on temast saanud lapsmärter, pühak, kelle poole palvetatakse, kellele kirjutatakse kirju. Need topitakse tema hukkamispaika ümbritseva võre vahele, viisnurga uuretesse nagu nutumüüri. Ka lavastuse vaatajad võisid oma soovi kirja panna ja suurde klaaspudelisse pista, need lubati Pavliku juurde toimetada. „Armas Pavlik, tee nii, et selline jama enam kunagi ei korduks, et ükski laps ei peaks surema poliittehnoloogilises mahhinatsioonis!” Näis, kas aitab.